LEO KUNNAS: Kust algab kaitsevägi?
Olen neile vastanud, et kaitsevägi või ammugi ma ise kedagi teenistusse ei kutsu, kuid kaitseministeeriumil on selleks olemas lausa eraldi amet – kaitseressursside amet.
Kui kodanikud saaksid asuda takistusteta oma põhiseaduslikku kohust täitma või siis vähemalt pädevad vastused oma ajateenistust puudutavatele küsimustele, poleks neil ilmselt vaja tegevteenistuses olevaid kaitseväelasi või reservväelasi tülitada. Miks ja kuidas kaitseressursside amet loodi ja mis põhjustel puuduvad sel ametil elementaarsed edu eeldused?
Küsimusele vastamiseks tuleb ajas natuke tagasi minna. Kuni 2003. aastani oli kaitseministeeriumile seadusega pandud täielik vastutus kaitseväe mobilisatsiooni korraldamise eest. Selleks oli ministeeriumil esialgu viisteist ja hiljem neli nõukogudeaegsete sõjakomissariaatide põhjal moodustatud asutust – riigikaitse osakonda, mis pidid tegelema nii kutsealuste ajateenistusse kutsumise kui ka reservväelaste arvestuse ja mobilisatsiooni korraldamisega.
Kuna valdkonnas ei tehtud aastate jooksul midagi olulist ja mobilisatsioonisüsteemi välja ei arendatud, ähvardas tõsine oht, et kaitsevägi jääbki tühikäigul toimima. Seetõttu näitas kaitsejõudude peastaap üles algatusvõimet, et võtta kaitseväe mobilisatsiooni korraldamine ministeeriumilt üle. Selleks muudeti kümmet seadust, millega kaitseväe mobilisatsiooni põhifunktsioonid – reservväelaste ja sõjaaja üksuste arvestus ning õppekogunemisele kutsumine või mobiliseerimine, samuti materjaliarvestus ja ladustamine – anti üle kaitseväele.
Maagiline sõna
Kaitsevägi soovis üle võtta ka kutsealuste ajateenistusse kutsumise, sest on selle kvaliteetsest teostamisest eluliselt huvitatud. Keegi teine, näiteks kaitseministeerium või kaitseressursside amet, ei hakka ju ajateenijatele sõjalist väljaõpet andma ega neist sõjaaja üksusi moodustama. Kaitseväe pakutud lahendus oli lihtne – riigikaitse osakonnad kõige täiega üle võtta, et nende põhjal luua neli kaitseringkonna staapi. Näiteks Soomes on analoogne süs-teem aastakümneid edukalt toiminud – kaitsejõudude regionaalsed staabid korraldavad nii reservväelaste arvestust ja mobilisatsiooni kui ka kutsuvad kutsealuseid ajateenistusse.
Paraku nii ei läinud. Kaitseministeeriumi tippametnike ja nõunike seisukoht oli jäik – kutsealustega tegelemiseks tuleb luua eraldi amet. Mäletan hästi neid vaidlusi, sisulistel argumentidel polnud kaalu, sest maagiline sõna „tsiviilkontroll” kaalus kõik üles. Põhjenduseks esitati, et kutsealustega, kes on tsiviilisikud, peaksid tegelema teised tsiviilisikud, keda saavad juhtida ainult tsiviilisikud.
Nii saigi uus amet, mille järele tegelikult puudub funktsionaalne vajadus, oma tekkimiseks rohelise tee. Esialgu pidi kaitseressursside amet loodama kolme regionaalse büroo ja esindajatega maakondades, et saavutada tihe ja kodulähedane kontakt kutsealustega. Selle põhimõtte kinnitas ka valitsus osana toonasest sõjalise riigikaitse arengukavast. Uue ameti bürood ja esindajad pidid hakkama tööle samades ruumides ja tihedas koostöös kaitseringkondade staapidega.
Tegelikkuses ei läinud ka nii. Kaitseministeeriumi tippametnikud pöörasid kogu kontseptsiooni oma suva järgi pea peale. Nad leidsid, et piisab ühest regionaalsest büroost Tartus ja maakondades pole uue ameti kohalolekut üldse vaja. Igasugune side kaitseringkondade staapidega kadus.
Eesmärgiks seati hoopiski kutsealustega kontakteerumise vähendamine miinimumini ja nendega arvutipõhine suhtlemine. Uus amet pidi juhtivate ametnike arvates viima kutsealuste kvaliteedi uuele tasemele ja andma samal ajal märkimis-väärset rahalist kokkuhoidu.
Nüüd on kaitseressursside ametil olnud neli aastat aega atra seada ja ministeeriumiametnike geniaalsete ideede elujõudu tõestada. Kas lubatud kutsealuste uus kvaliteet on saavutatud?
Kolmandik kaob kohe
Probleemid hakkavad pihta sellest, et kaitseressursside amet ei korralda umbes kolmandikule kutsealustele arstlikku komisjoni ja sellega langevad nad automaatselt edasisest teenistusse kutsumisest välja. Samuti on vaja põhjalikult üle vaadata kutsealuste teenistuskõlblikkuse kriteeriumid ja nende praktiline rakendamine. Kui Soomes on umbes 80% noormeestest teenistuskõlblikud, siis ei tohiks ka meil see näitaja olla oluliselt väiksem. Kas me tahame öelda, et meie põhjanaabrid joovad meist vähem? Või istuvad vähem arvuti taga? Meil võidakse paraku isegi tipptasemel sportlane tervislikel põhjustel ajateenistusest vabastada.
Eestis kutsutakse poliitilise surve ja kasarmukohtade vähesuse tõttu ning muudel objektiivsetel või subjektiivsetel põh-justel praegu teenistusse ainult umbes üks kolmandik kutse-alustest. Oleks ju loogiline eeldada, et sel juhul tehakse valik kõigi kutsealuste seast ja valitakse välja kõige paremad.
Tegelikkus on sellest kaugel. Keegi võiks teha väikese uurimistöö: võtta kümme Eesti kõige paremate õpitulemustega güm-naasiumi ja vaadata, kui palju viimase viie aasta jooksul lõpetanud noormeestest on ajateenistuse läbinud. Kardan, et tulemuse üle ei oleks vähimatki põhjust rõõmustada. Pigem käib kutsealuste valik nagu nõukogudeaegses TadÏikistani sõjakomissariaadis – võtame kinni selle, kelle kätte saame. Kutsumise plaan saab ju täis.
Eesti-suguses väikeriigis oleks kutsealustel ja nende lähedastel põhjust teada, mis kriteeriumide alusel nad on teenistuseks välja valitud või kõrvale jäetud. Ka oleks elementaarne, et kutsealuste soove vähemalt teenistuskoha ja relvaliigi suhtes arvestatakse ning nendega tegeldakse ja neid kuulatakse. Põhjalikum kutsealustega tegelemine aitaks ära hoida ka narkomaanide, kriminaalse elemendi ja potentsiaalset julgeolekuriski kujutavate isikute kaitseväkke sattumise. Samuti aitaks see vältida probleeme, mis noormeestel võivad tekkida ajateenistuse jooksul.
Mida siis teha? Ametit, mis toimib kaitseväe ettevalmistus-süsteemist eraldi ega vastuta oma töö lõpptulemuse eest, ei ole võimalik parimagi tahtmise juures tõhusalt tööle panna. Põhimõtteliseks lahenduseks saab olla ainult kaitseressursside ameti kui eraldiseisva ameti likvideerimine ning tema funktsioonide ja ressursside üleandmine kaitseringkondade staapidele. Mis võiks olla kaugemas tulevikus veel lihtsam ja lõppkokkuvõttes ka odavaim lahendus kui neli kaitseringkonna staapi, mis paiknevad baasväeosade juures ning täidavad kõiki kutsealuste ja reservväelastega seotud funktsioone? Kaitsevägi peaks algama kaitseväest endast, mitte kusagilt mujalt.