LEO KUNNAS: Leedu – veel üks suurriigi ideaalvastane
Kui varem olid leedulased määranud ülemineku-ajaks järgmise kümnendi esimese poole, siis nüüd otsustati, et Leedu kaitseväe viimased ajateenijad lõpetavad oma teenistuse veelgi kiiremini, 2009. aastal. Läti on täiskutselisele kaitse-väele üle läinud juba varem.
Küsimus pole loomulikult ajateenijates, reservväelastes ega elukutselistes kaitseväelastes, vaid asi on hoopis põhi-mõttelisem: kas ehitada üles rahuaja või sõjaaja kaitsejõud. Elukutselised relvajõud, erinevalt reservarmeest, on ju rahuaja relvajõud, mida ei ole sõjalise konflikti korral võimalik kiiresti mitu korda suurendada.
Pärast kahe viimase küm-nendi reforme pole enamikul NATO Euroopa liitlastel sõjaaja relvajõude enam olemas. Rahuaja relvajõude on keskmise Euroopa riigi elukutselises sõja-väes võimalik sõja korral suurendada keskmiselt mõniküm-mend protsenti, maksimaalselt kuni poole võrra. Elukutseliste armeede ainuke reserv on seal kunagi teeninud mehed ja naised. Ka USA sõjaaja relvajõud on vaid umbes kaks korda suuremad kui rahuaja omad (ehk USA rahvuskaart ja armee reserv on kokku umbes sama suur kui tegevvägi).
Mikroarmeede kaotused
Võrdluseks: Soome sõjaaja kaitsevägi, kuhu kuulub ligi 350 000 meest, on üle kümne korra meie põhjanaabri rahuaja kaitseväest suurem. Seda peetakse ülal vaid umbes 1,3-protsendiste kaitsekulutustega SKT-st. Sõjaaja armee on suhteliselt odav ülal pidada. Soomet ei vaeva enamiku elukutseliste kaitsevägede needus – liiga suured personalikulud – ning seetõttu jätkub raha varustuse hankimiseks ja moderniseerimiseks.
Tihti on väidetud, et elukutselise armee puhul korvab kvaliteet kvantiteedi, mistõttu see on sõjaliselt palju efektiivsem. Paraku lükkab viimaste aastakümnete sõdade kogemus selle väite vähemalt väikeriikide osas ümber. Nende katsed väikeste elukutseliste (rahuaja) relvajõududega suurriikidele vastu astuda on lõppenud kiire lüüa-saamisega.
1989. aasta detsembris purustasid USA relvajõud Panama elukutselise armee ning hõivasid riigi kolme päevaga. Märkimisväärne on, et USA ise oli aidanud Panamal oma relvajõude üles ehitada. Järgmise aasta augustis ei läinud Kuveidi elukutselistel relvajõududel paremini. Saddam Husseini aegne Iraagi armee vallutas Kuveidi kahe päevaga, sisuliselt tankide-soomukite tavalise edasiliikumise tempos. Kuveidi relvajõud ei suutnud märkimisväärset vastupanu osutada.
Juba Jordaania relvajõudude saatus 1973. aasta kuuepäevases sõjas oleks pidanud olema mõt-lemapanev õppetund. Jordaanial oli brittide abiga üles ehitatud, tehniliselt hästi varustatud ning korralikult välja õpetatud väike elukutseline kaitsevägi. Iisraeli reservarmee purustas selle möödaminnes, Iisraeli vägede Süüria rindelt Egiptuse rindele ümberpaigutamise käigus.
Viiepäevane Gruusia-Venemaa sõjaline konflikt vaid kinnitas varasemaid kogemusi, et väikese elukutselise (rahuaja) armeega väikeriikidel ei ole sõjalises konfliktis suurriigiga mingit edu‰anssi. Kuid mis oleks juhtunud näiteks 20 000- või isegi 50 000-mehelise Vene väekontingendiga, kui Venemaa oleks Gruusia asemel rünnanud näiteks Soomet? Gruusia on rahvaarvult Soomest ainult ligi miljoni võrra väiksem. Oleksid nad saavutanud Soome sõjaaja kaitseväe üle võidu viie päevaga? Sellegipoolest üritatakse siiamaani väita, nagu oleks reserv-armee (sõjaaja relvajõudude) näol tegemist võitlusvõimetu paberarmeega, sest sellest on rahuajal olemas vaid ohvitseride-kaadriallohvitseride tuumik. Kas ilma reservarmeeta oleks Iisraeli riik siiamaani olemas?
Elukutselisele kaitseväele üleminek toob Leedule kaasa täpselt samad tagajärjed nagu Läti samasugune otsus Lätile: tõmmatakse võrdusmärk rahu-aja ja sõjaaja relvajõudude vahele, loobutakse esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamisest ning sellega muudetakse end ise suurriigi ideaalvastaseks.
Suurriigi ideaalvastast võib lühidalt iseloomustada järgmiste tunnustega. Olgugi et Leedu rahuaja kaitsevägi oma ligi 10 000 sõjaväelasega on Baltikumi suurim, ei piisa sellest territoriaalkaitse ehk uuema nimega maakaitse ning sellega seotud detsentraliseeritud juhtimissüs-teemi ülalpidamiseks. Leedu on sunnitud keskenduma vaid ühele jalaväebrigaadile ning juhtimissüsteem kontsentreerub. Säärast juhtimissüsteemi on hõlbus hävitada.
Eesti jääks kotti
Väiksus ei võimalda maaväes välja arendada tavapäraseks sõjapidamiseks (kaitse-, viivitus- ja pealetungilahingu pidamiseks) vajalikku terviklikku tulesüsteemi ning relvaliikide arengusse jäävad paratamatult võimekuslüngad. See muudab omakorda raskeks relvaliikide koostöö harjutamise. Kuna enamik võitlusvõimelisi meeskodanikke jääb sõjalisest riigikaitsest kõrvale, võivad ühiskonnaga lõdvalt seotud kaitseväes suurriigi agressiooni korral tekkida võitlusmoraali probleemid. Sõ-jalise konflikti puhul võidakse nii väike kaitsevägi enne liitlas-vägede kohalejõudmist purustada ning riigi võtmepiirkonnad okupeerida.
Leedul on Eestiga võrreldes mõ-ned selged eelised. Leedus ei ole märkimisväärselt Vene kodanikke. Leedul ei ole ühist piiri Venemaa põhiterritooriumiga ning on ühine piir Poolaga, kes võib sõjalise konflikti korral paisata Leedusse oma vägesid. Kuid seejuures ei tohiks unustada Venemaa–Valgevene liitlassuhteid ning ühist õhukaitsesüsteemi, samuti Venemaa ülimilitariseeritud Kaliningradi enklaavi keset NATO territooriumi. Leedut ja Poolat ühendav maismaakoridor on sõjalise konflikti korral võimalik suhteliselt hõlpsasti läbi lõigata.
Ma ei kahtle, et sõja korral astuvad leedulased – nii kaitsevägi kui ka meie kaitseliiduga sarnane vabatahtlik maakaitseorganisatsioon KASP – võitlusse. Leedulastel on meist võrreldamatult pikem omariikluse traditsioon. Nende metsavendlus oli meie omast palju organiseeritum ja pikaajalisem. Leedu iseseisvuse taastamine toimus Eestist palju otsustavamalt.
Kuid tulenevalt Leedus tehtud otsustest peame arvestama, et leedulaste sõda oleks sissisõda. Kui panna vaekausile ka varem Lätis tehtud otsused, ei ole meil võimalik arvestada liitlaste õhutoetusega sõjalise konflikti raskes algfaasis (v.a juhul, kui liitlased on jõudnud paigutada õhujõudude üksused Eestisse enne konflikti puhkemist). Samuti peame arvestama, et meid lõigataks liitlastest ära ning liitlasvägede saabumine on võimalik alles pärast seda, kui on õnnestunud luua nende saabumiseks vajalik maismaakoridor läbi Leedu ja Läti. Meil on, mille üle oma riigikaitseotsuste tegemisel mõelda.