Olukord on soodne: öine aeg, vaenlane pole jõudnud kindlustuda ja tuletoetust on ka saada. Sõdurid on valmis pealetungile minema. Võit on võimalik saavutada väheste ohvritega.    

Kuid siis otsustab ülem, et sõdurid võiksid parem magada. Üleüldse on muud palju olulisemat teha. Ta loobub rünnakust.

Sarnane olukord valitses Eestis mõni aasta tagasi euro kasutuselevõtuga. Paraku jäeti vajalikud jõupingutused tegemata. „Me ei loobu majanduskasvust euro nimel” – seda peaminister Andrus Ansipi lauset on palju tsiteeritud. Aeg on vahepeal edasi läinud. Käes on hele päev, vaenlane on kõrvuni maasse kaevunud ja lisajõude kohale toonud. Toetust pole kusagilt võtta. Mees vaatab nukralt lagedat maastikku enda ees ja annab alluvatele käsu peale tungida.

Eesti peaminister ei ole nukker. Temast kiirgab ammendamatut optimismi. Ülesanne on karm: mobiliseerida riik ja rahvas ületama Eesti majanduse ja maailmamajanduse kombineeritud kriisi. Võti on euro kasutuselevõtt, mis peaks aitama halvimat ära hoida. Selle nimel peaksid kõik rihma pingutama ja solidaarsed olema. Erimeelsused tuleks unustada. On see ratsionaalse juhi põhjendatud optimism? Või on tegu hoopis Hitleri-laadse pimeda usuga, kus räägiti ülirelvadest ja lõppvõidust veel ka siis, kui Punaarmee tankid olid juba Berliini väravas? Missugused on peaministri ja tema juhitava erakonna tegelikud šansid edukaks kriisijuhtimiseks?

Viimase kümne aasta jooksul on Reformierakond olnud Eestis pidevalt võimul. Seetõttu on erakond käsitanud eelnevate aastate majanduskasvu suuresti enda teenena.

Juhtimises unustatakse tihti, et edu põhjuste analüüs on sama oluline või veelgi tähtsam kui läbikukkumiste hindamine. Eesti edu põhjusteks peeti neoliberaalset majanduspoliitikat, soodsat ettevõtluskeskkonda, madalaid makse ja õhukest riiki, mida on odav ülal pidada.

Ideoloogiast pimestatud

Paraku ei tulnud majanduskasv innovatsiooni, tööviljakuse tõusu ega ekspordi suurenemise arvelt. Tegelik kasvumootor oli hoopiski odav laenuraha, mis läks paljuski tarbimisse. Majanduskasvu näivad põhjused on praegu täpselt samasugused kui kaks aastat tagasi, ainult kasv ise on asendunud sügava langusega. Kuid kadunud on odav välismaine laenuraha.  

Stabiilsematel perioodidel võib juhtimine tunduda imelihtne. Kui see ei sisaldaks endas kriiside ennetamist, nendeks valmistumist ega kriisijuhtimist, võiksid ju riike, suurkorporatsioone või armeesid juhtida keskkooliõpilased.

Aega ja energiat tundus oravaparteil jätkuvat kõigeks – kujude teisaldamisest kuni kaitseväelaste õpetamiseni, kuidas Eestit sõjaliselt kaitsta. Kes mäletab enam sellist kaitsedoktriini nagu reaalkaitse? Ainus, mis selles puudus, oli realism. Kui reformierakondlased oleksid kas või poole sellest ajast, mis nad raiskasid nüüdisaja sõjapidamises revolutsiooniliste muutuste lahti­mõtestamisele, kulutanud hoopiski maailma majandussüsteemis võimalike muutuste analüüsile, oleks Eesti valitsus praegu kriisijuhtimisel kahtlemata palju paremas seisus. Kuid maailmamajanduse seisu ja võimalike arengusuundade üle polnud vaja mõelda, sest liberaalne majandusmudel tundus kestvat igavesti. Turg lahendab oma probleemid ise ja riigil pole vaja sekkuda. Suured kriisid ei saanud enam olla võimalikud.

Kui kriis lõpuks kätte jõudis, oli esimene reaktsioon selle eitamine. Samuti torkab Eesti valitsuse heitluses majanduskriisiga silma, et vaenlane ehk kriis on ikka kaks-kolm sammu ees. Olukorda pole seni veel kordagi suudetud ennetada. Juhtimistsükli ja vajalike otsuste ajaline mahajäämus on olnud keskmiselt pool aastat kuni aasta. Ka ei ole see ajavahemik kriisi edenedes vähenenud.

„Euro iga hinna eest ja võimalikult kiiresti!” on peaminister nüüd taaselustanud mõne aasta eest vähetähtsana kõrvalejäetud eesmärgi. Riigi masinavärk peab ennast kokku võtma ja suure idee nimel pealetungile minema. Aga kas pikaajalise neoliberaalse ideoloogia rakendamise tulemusena õhukeseks kulunud Eesti riik suudab edasisele õhendamisele vastu pidada? Millal ja kust otsast võiks see lagunema hakata?

Suurim takistus kriisile vastuastumisel on neoliberaalne ideoloogia, millest Reformierakond ja valitsus ilmselt kangelaslikult lõpuni kinni hoiavad.

Mitmed majandusteadlased, ärimehed, ajakirjanikud ja poliitikud on andnud terve hulga pädevaid soovitusi kriisiga toime tu­le­kuks. Lahendused, mis väljuvad ideoloogia raamidest, jäetakse automaatselt kõrvale. Kriitikasse ja ettepanekutesse, mis tulevad poliitiliste vastaste suust, suhtutakse põlglikult ja üleolevalt.

Kui näiteks opositsioon kritiseeris riigiasutuste eelmise aasta lõpu rahakulutamist, järgnes sellele tõrjuv reaktsioon. Kui on võimalik säästa aasta algusest, miks ei saa seda siis teha aasta lõpus? Igaüks, kes on riigiasutuste toimimisloogikaga vähegi kursis, teab, et kui aasta kulud kuude kaupa graafiliselt välja joonistada, hüppavad kulugraafikud aasta lõpus üles. Säästmiseks vajalikud otsused jäid õigel ajal tegemata.

See, kes kukub

Oma vigu tunnistatakse alles siis, kui need on sedavõrd silmanähtavad, et edasine eitamine mõjuks naeruväärsena. Ollakse kaugel sellest, et mõista käesolevat kriisi kui kunagise Suure Depressiooni analoogi. Suure Depressiooni ajaskaala järgi elame praegu aastas 1930. Selle ajagraafiku järgi on kriis veel algusjärgus. Toonane suur majanduskriis hakkas leevenema alles 1934. aastal.

Ka ei tunnistata seda, et kui pärast Euroopa Liitu astumist kasvas laenutarbimisel põhinev majandusmull mõne aastaga umbes 30%, siis võib kriisi vastumeetmete puudumisel see ka samavõrd tühjaks voolata.

Endine Reformierakondlasest kaitseminister Jürgen Ligi kirjutas kunagi vahvast leitnandist, kes seljatab NATO. Kui säärane kriisijuhtimine jätkub ka edaspidi, ei ole kellelgi vaja Reformierakonda seljatada. Oravapartei jääb omast võttest selili. Eesti poliitilisel maastikul teatavasti maaslamajat ei lööda. Sellele, kes maha kukub, tehakse lihtsalt lõpp peale. Erakonna ideoloogia on alati ülistanud individualismi. Kui inimene on raskustes või ei tule millegagi toime, on see tema enda viga. Kelle viga on siis see, et terve erakond on kriisijuhtimisega raskustes?