Meie lahinguüksuste suhe peaks olema vähemalt 1:1, sest meie kergejalaväeüksused ei ole tulejõult, manööverdamisvõimelt ega kaitstuselt võrreldavad tanki- või mehhaniseeritud jalaväe-üksustega. Oluliste lahingutoetusüksuste osas (suurtükiväe-, õhutõrje- ja pioneeriüksused) ei tohiks jõudude vahekord olla rohkem kui 1:3 meie kahjuks.

Ka olen väitnud, et kuni need elementaarsed kriteeriumid on täitmata, pole võimalik sõjalise konflikti korral Eesti strateegilisi võtmepiirkondi (Suur-Tallinna ruumi) kuni liitlasvägede kohalejõudmiseni enda käes hoida. Sõjaaja kaitsejõud oleksid sunnitud piirduma lühiajaliste viivituslahingutega ning sissitegevusele üle minema juba sõjalise konflikti algfaasis, mis tooks kaasa riigi täieliku okupeerimise koos kõige kaasnevaga.

Võrdlusmeetod Venemaa Leningradi sõjaväeringkonna alalises valmiduses olevate üksustega pole kaugeltki ideaalne. Kuid seni, kuni Eestis ei paikne USA või liitlasvägede baase või eelpaigutatud üksusi, ei ole paremat ega realistlikumat meetodit sõjaaja kaitsejõudude vajaduste hindamiseks paraku võimalik välja pakkuda.

Usutav kohalolek

40 000–50 000-mehelised sõjaaja kaitsejõud suudaksid luua usutava sõjalise kohaloleku ja heidutuse igasuguste ootamatute ja kukutamisrünnaku tüüpi sõjaliste kallaletungide ärahoidmiseks, riigisisesest sõjalisest konfliktist rääkimata. Ka suudaksid säärased sõjaaja kaitsejõud kallaletungi korral vastu pidada kuni liitlasvägede saabumiseni.

Sõjaaja kaitsejõudude rakendamise kriitiline punkt on õige-aegne valmisoleku tõstmine või mobilisatsiooni väljakuulutamine. Kuid vaenulikud kavatsused ei teki ega kujune üleöö, nende arengut on võimalik ära tunda ja jälgida. Poliitilise tahte olemas-olu korral on võimalik õigel ajal võtta ka tõrjemeetmeid.

Kahjuks pole Eesti riigi ebapiisavad jõupingutused esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamiseks müüt, vaid kurb tegelikkus.

Erakondade riigikaitsealased programmilised seisukohad on üldsõnalised ja läbipaistmatud. Kodanikul ei ole võimalik nende põhjal otsustada, mille poolt ta riigikaitseküsimustes hääletab ning mida ta ses valdkonnas oma maksukroonide eest saab. Eesti inimestel pole võimalik otsustada, kas nad hääletavad esmase iseseisva kaitsevõime poolt või vastu.

Kümme aastat on püütud tõsta kaitsekulutusi NATO soovitatud 2% tasemele, kuid 2007. aastal olid need vaid 1,64% SKT-st. Ka sellest rahast on kaitseministeeriumi tippametnikud valmis kergekäeliselt kulutama paar miljardit krooni projektidele, mille seos esmase iseseisva kaitsevõime loomisega on vähene või puudub hoopis või mis on sõjalises mõttes teisejärgulise tähtsusega.

16 000-meheline sõjaaja kaitsevägi ei suudaks sõjalise konflikti korral isegi Eesti strateegilisi võtmepiirkondi (Suur-Tallinna ruumi) kuni liitlasvägede kohalejõudmiseni enda käes hoida. Lõuna-, Kesk- ja Ida-Eesti elanikele pole selgitatud, et kaitse-jõududel puuduks võime nende kodupaika kaitsta. Neilt pole selle kohta ka arvamust küsitud.

Võib küsida, kas on õige meie sõjalise julgeoleku probleeme nii teravalt esile tuua. Väidan, et nüüd on just õige aeg seda teha, sest pädevate julgeolekuasutuste hinnangul pole Eestil praegu vaja otsest sõjalist ohtu karta. Praegu probleemide esiletoomine loob võimaluse, et need lahendatakse lähema viie-kümne aasta jooksul. Mahavaikimise korral jääksid need lahendamata ka tulevikus.

Kuid eksisteerib üks hoopis teine müüt, mis on vaja kindlasti murda: et NATO kollektiivkaitse raames on Eestit võimalik kaitsta rahuaja kaitsejõudude või väikesearvuliste sõjaaja kaitsejõu-dudega, sisuliselt nukuarmeega.

Riigikaitse illusioonid

President Toomas Hendrik Ilves väitis 12. veebruaril kindral Johan Laidoneri mälestusloengul esinedes, et 45 000-meheliste sõjaaja kaitsejõudude loomine on Eesti demograafilist ja majanduslikku seisu arvestades absurd.

Väide ei pea kummaski osas paika. Isegi läbi aegade kõige väiksemaarvulisest sündinud poisslaste aastakäigust (umbes 6200 poisist, kellest mõnisada ei ole Eesti kodanikud) oleks või-malik täisealiseks saades soovi korral teenistusse kutsuda umbes 4500 kutsealust, suuremaarvulistest aastakäikudest rääkimata. 45 000-meheliste sõjaaja kaitsejõudude üksusi on sel juhul võimalik noorendada ja uuendada kümne aastaga.

Kõik terved ja võitlusvõimelises eas Eesti kaitsejõududes ning Nõukogude armees teeninud mehed on põhimõtteliselt sõja-aja kaitsejõududes rakendatavad.

Olukorras, kus kümne aasta jõupingutuste tulemusel on jõutud vaid 1,64% kaitsekulutusteni SKT-st ning sedagi raha ei kasutata eesmärgipäraselt, on 40 000–50 000-meheline sõjaaja kaitsevägi tõesti saavutamatu. Selleks on vaja jõuda kõigepealt 2% kaitsekulutusteni SKT-st ning mis veelgi olulisem – riigikaitseks eraldatud raha eesmärgipäraselt ja sihtotstarbeliselt kulutada. Samuti ei tohiks oluliselt suurendada rahuaja kaitseväge (seda enam, et otsene sõjaline oht hetkel puudub), sest see sööks sõjaaja kaitseväe arendamiseks vajalikud ressursid lihtsalt ära.

Nii nagu vibu pingutatakse siis, kui on vaja nool välja lasta, rakendatakse ka sõjaaja kaitsejõude siis, kui olukord seda nõuab. Milleks meil aga tõesti pole ei inim- ega materiaalset ressurssi, on küllaldase (sõjaaja kaitsejõududega võrdse) heidutus- ja võitlusvõimega rahuaja kaitsejõudude loomine. Selleks ei piisaks ka rahvuslikust kogutoodangust nelja või viie protsendi kaitsekulutusteks eraldamisest.

Eestit ei ole ka NATO kollektiivkaitse raames võimalik kaitsta rahuaja kaitsejõududega (rahuaja kaitseväkke kuulub praegu umbes 2700 kaadrikaitseväelast) või 16 000-meheliste sõja-aja kaitsejõududega. Müüt, justkui oleks see võimalik, tugineb kahele väärale eeldusele: illusioonile igasuguse sõjalise ohu võimatusest Eestile pikemas perspektiivis ning illusioonile mittetotaalse sõjalise konflikti võimalikkusest Eestis. Seda müüti pole vaja mitte ainult murda, vaid see tuleb täielikult purustada, sest säärastele illusioonidele tuginemine iseenesest on meile julgeolekurisk.