Link kopeeritud!

LEO KUNNAS: NATO kui julgeolekupoliitika tööriist

 (55)
LEO KUNNAS: NATO kui julgeolekupoliitika tööriist
Janek Maat

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga liitumise eelsest ja vahetult sellele järgnenud ajast on jäänud pärandiks käsitlus NATO-st või NATO liikmeks olemisest kui suurest eesmärgist, omamoodi julgeolekupoliitilisest pühast graalist.

Jah, alliansi liikmeks saamine oligi pikka aega Eesti julgeolekupoliitiline peaeesmärk, mille saavutamiseks tehti väga suuri jõupingutusi. Liitlastele oli vaja tõestada, et oleme liitumiseks küllalt sobivad, võimekad ja valmis.

Kuid NATO pole iseenesest eesmärk, vaid Eesti julgeolekupoliitiliste eesmärkide saavutamise vahend. Või nagu tööriist, nagu kirves, ainult mõõtmatult keerukam, sest see tööriist peab töötama NATO 26 liikmesriigi heaks.

NATO ongi tegelikult alliansi 26 liikmesriiki, kellel igaühel oma julgeolekupoliitilised eesmärgid, ent need eesmärgid ja huvid ei pruugi paraku kattuda. Seepärast oleks idealistlik loota, et NATO teeniks ühesuguse universaalsusega iseenesest iga liikmesriigi huve.

Et NATO saaks olla Eesti julgeolekupoliitiliste eesmärkide saavutamise vahend, on vaja defineerida Eesti julgeolekupoliitilised eesmärgid NATO-s ja võtta omaks pragmaatiline käsitlus NATO-st kui nende saavutamise vahendist.

Meie eesmärke NATO-s on lihtne määrata sellesse organisatsiooni astumise tegeliku põhjuse kaudu. Soovisime ju saada NATO liikmeks eelkõige seetõttu, et vajasime garantiid meie idanaabri võimalike agressiivsete kavatsuste korral. Seepärast on meie rahvuslikes huvides, et NATO oma põhirolli – sõjaliseks liiduks olemist – võimalikult hästi täidaks ning selleks vajalikud planeerimis- ja ettevalmistustööd oleksid tehtud.

Samal teemal:

Kuna NATO-l puudub praegu operatiivplaan Baltikumi kaitseks ning seda pole kavas koostada ka lähemas tulevikus, on Eesti sõjalise kollektiivkaitse plaanimis- ja ettevalmistustööd meie alliansis oleku neljandal aastal kahjuks veel tegemata. Kaitsejõudude peastaap võib teha vaid oletusi, kui palju liitlasvägesid ja millise ajagraafiku alusel võiks sõjalise konflikti korral Eestisse saabuda ning siin kollektiivkaitset teostada. Kuna operatiivplaan puudub, pole ka teada, mis tingimustel ja millisel ajahetkel võtaks liitlasvägede väejuhatus Eestis sõjalise juhtimise üle, seda protsessi pole ka läbi harjutatud. Mis tahes sõjalise operatsiooni edu seisukohast on aga selge ja ühemõtteline juhtimine kriitilise tähtsusega.

Tegemata kodutöö

Kuid kas meie poliitikud on NATO poliitiliselt juhtkonnalt ning liikmesriikide kolleegidelt piisava järjekindlusega küsinud ja osutanud, et Baltikumi kaitseplaan on puudu ning see oleks vaja koostada? Kui nad on küsinud, on neile tõenäoliselt vastatud, et sellise plaani koostamine ärritaks Venemaad. Ent NATO ärritab oma olemasoluga Venemaad nagunii ja eriti vastumeelne on Venemaale Ukraina ja Gruusia võimalik alliansiga liitumine.

Kuna osa NATO Euroopa liitlastest on mitmel põhjusel, sealhulgas sõltuvuse tõttu Venemaa energiakandjatest, meie idanaabri poolt mõjutatavad, ei saa me loota, et meie julgeolekupoliitilised huvid alliansis oleksid iseenesestmõistetavalt tagatud.

NATO on omaks võtnud laia julgeolekukäsitluse (broad approach to security), mis määratleb riigikaitset palju laiemana kui pelgalt sõjalise riigikaitsena. Kontseptsiooni praktiline rakendamine läheb sama visalt kui totaalkaitse ülesehitamine Eestis. Meie rahvuslikes huvides on aga, et näiteks küberkaitse ja energiajulgeoleku küsimusi käsitletaks NATO laia julgeolekukäsitluse raames ega jäetaks iga liikmesriigi enda mureks. Julgeolekuvaldkondi, mis NATO-s on liikmesriikide omavastutusel, on niigi piisavalt.

Kui käsitada NATO aluslepingut kindlustuslepinguna, on tähtis teada, milliseid valdkondi see katab ning milliseid mitte. Näiteks tsiviilelanikkonna elushoidmine ja nende põhivajaduste rahuldamine sõjalise konflikti korral ning relvastatud sisekonfliktid ei kuulu NATO vastutusvaldkonda.

Kindlustuslepingu sõlmimine iseenesest ei taga veel kindlustatud vara või elu säilimist. Ka kindlustusmakse on vaja maksta. Kõi-ge tähtsam maks – verekümnis alliansi sõjalistel operatsioonidel osalemise eest – on meil Eesti rahvaarvu silmas pidades kuhjaga tasutud. Rahalise poole pealt oleme aga veel maksevõlglaste nimekirjas – eelmise aasta kaitsekulutused olid 1,64% SKT-st NATO soovitusliku 2% asemel.

Loe veel

Kuid nagu kindlustuslepingu sõlmimine ei vabasta inimest kohustusest oma elu, tervise ja vara eest ise hoolt kanda, ei vabasta ka NATO liikmesus meid kohustusest oma julgeoleku eest vastutada ning üles ehitada esmane iseseisev kaitsevõime ja totaalkaitse. Ka siin on meil lai tööpõld alles ees.

Süvenev rehepaplus

Analüüsides NATO Euroopa liitlaste sõjalise nõrgenemise põhjuseid, paistab silma järjest süvenev rehepapluse sündroom. Milleks kulutada 2% SKT-st riigikaitsele, kui USA kulutab nagunii 4%? Milleks osaleda Afganistanis otseses sõjategevuses ja maksta verekümnist, kui seda võivad teha teised? Milleks pidada ülal võitlusvõimelisi relvajõude, kui sõjalist ohtu nagunii pole ning ka seda võivad teha teised? Milleks teha operatiivplaan Baltikumi kaitseks, kui see ärritab Venemaad ning nagunii on vaja Vene naftat ja gaasi?

2007. aastal panustas vaid kuus NATO Euroopa liitlast sõjalisse riigikaitsesse 2% SKT-st või üle selle. Allianss ei saavutanud ühtsust Iraagi sõja küsimuses. Afganistanis on otseses sõjategevuses osalevad liitlased endiselt vähemuses ja võitu silmapiiril pole. Euroopas jätkub relvajõudude vähenemise trend.

Kui kirvevars logiseb, on selge, et seda on vaja parandada. Kuidas aga muuta NATO sõjaliselt tugevamaks ja kuidas teeniks allianss paremini meie huve?

Kõigepealt on muidugi vaja oma liitlaskohustused võimalikult hästi täita. Seejärel on mõistlik alliansi probleemid endale selgeks teha ja nendega oma julgeolekupoliitika kujundamisel arvestada.

Keegi teine ei hakka NATO-s meie rahvuslike huvide eest seisma. Seda peame tegema meie ise, vankumatult ja järjekindlalt. Mida kindlasti ei tasu teha: kuulutada ennast NATO-fanaatikuks ja selle varjus edendada nukuarmee ja ühepoolse desarmeerimise ideid. Rehepappe, kes sooviksid sõjalisele riigikaitsele aina vähem kulutada, operatsioonidesse vähem panustada ning oma relvajõude veelgi vähendada, jagub NATO-s ilma meietagi.

Vaata lisaks:

Raimo Poom

“2 miinus 1 võib olla 3”, EPL 05.05

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare