LEO KUNNAS: NATO nõrgeneb – mida teha?

 (113)
                 
LEO KUNNAS: NATO nõrgeneb – mida teha?
Janek Maat
Kui külm sõda läbi sai, tekkis NATO riikidel vajadus kohandada oma relvajõud muutunud oludega. Eelmise NATO peasekretäri lord Robertsoni väljakuulutatud NATO transformatsioon ehk muutmine oli vastus uutele väljakutsetele.


Mis olid NATO muutmise kolm põhiteesi? Esiteks ekspeditsiooniarmee territoriaalarmee asemel, teiseks väiksemad, aga efektiivsemad elukutselised väed – sest ajateenijaid või reservväelasi on poliitiliselt raske saata sõdima väljapoole oma riiki – ning kolmandaks pidid NATO Euroopa liitlased tegema panuse kõrgtehnoloogiale, et ses osas USA-le järele jõuda. Kuidas nende põhiteeside elluviimine on sujunud? Mida peaks Eesti sellest järeldama?

Viimase kümmekonna aasta jooksul on enamik NATO riike vähendanud drastiliselt oma tavarelvajõude, eelkõige maaväge. Näiteks Saksamaal on kunagisest ligi kahest ja poolest tuhandest tankist nüüdseks alles kõigest mõnisada. See oli mõistetav senikaua, kuni Venemaa tegi sama. Kuid pärast president Putini võimuletulekut on relvajõudude vähendamine meie naaberriigis sisuliselt lõppenud. Vastupidi, kaitsekulutusi on järjekindlalt suurendatud, tavarelvajõude moderniseeritakse ja relvastatakse ümber.  Teistel Euraasia suurriikidel – Hiinal ja Indial – pole tavarelvajõudude olulist vähendamist kunagi päevakorras olnudki, pigem püütakse neid iga hinna eest moderniseerida.

Vankuv usaldus

Iraagi ja Afganistani sõja õppetundidest lähtudes on ka USA ja Kanada asunud pärast 1990. aastate vähendamisi viimase paari aasta jooksul uuesti oma maavägesid suurendama. Näiteks Kanada suurendab 2011. aastaks oma relvajõude praeguselt 63 600 sõjaväelaselt 70 000-ni, seda eelkõige maaväes, ning hangib 120 tanki Leopard 2, olgugi et kümnendi algul oli otsustatud tankidest üldse loobuda.

Enamik NATO Euroopa-riike jätkab ilmselt maavägede vähendamist. Väed on nüüd tõesti palju väiksemad ja jäävad veel väiksemaks. Sellega võib paraku tekkida oht, et NATO Euroopa-liitlased kaotavad Venemaa, Hiina ja Indiaga võrreldes sõjalise usutavuse. 

Küsimusele, kuidas kulgeb Euroopa riikide relvajõudude moderniseerimine kõrgtehnoloogilisteks armeedeks, tuleks vastata – vaevaliselt. Paremini ei saagi minna, sest NATO on seadnud eesmärgi, et järgmise kümne aastaga olgu armeed moderniseeritud tehnoloogiliselt täiesti uuele tasemele. Enamik NATO riike kulutab kaitsele neljandiku, kolmandiku või koguni poole vähem raha kui eelmisel kümnendil. Siis puuduvad ju elementaarsed eeldused edu saavutamiseks. Kui võrrelda mõningate NATO riikide kaitsekulutusi ajavahemikul 1990–94 ja aastal 2005, on kaitsekulutuste osakaal SKT-st vähenenud näiteks Suurbritannias 3,7%-lt 2,5%-ni, Saksamaal 2,1%lt 1,4%-ni, Norras 2,8%-lt 1,7%-ni ja Taanis 1,9%-lt 1,3%-ni.

Alamehitatud väed

Kas enamiku Euroopa riikide jaoks uudne ekspeditsiooniarmee kontseptsioon on õnnestunud ellu viia ning uut tüüpi armeedel end tõestada ekspeditsiooniarmee põhilises lahinguliigis – sissidevastases võitluses? Paraku pole enamik armeesid saanud selleks võimalustki, sest vaid vähestel Euroopa riikidel on poliitilist tahet osaleda Afganistanis või Iraagis toimuvas otseses lahingutegevuses. Samuti on enamiku NATO Euroopa-riikide värskelt elukutselisteks muudetud maaväed kas liiga väikesed või alamehitatud, et pikaajalise sõja raskust välja kanda. Relvajõudude alamehitatus kõigub brittide umbes 3%  ja hispaanlaste ligi 20% vahel. Teisisõnu: ka ekspeditsiooniarmeega on raskusi.

NATO muutmise lipulaevaks pidi kujunema umbes 25 000-meheline kiirreageerimisüksus NRF (NATO Response Force), mis koosneb nii maa-, mere- kui ka õhuväeüksustest. Paraku pole NATO riikidel käimasolevate operatsioonide suure mahu tõttu õnnestunud siiani ühtki NRF-i täielikult komplekteerida. Seetõttu on NRF-i lahinguvõimes olnud olulisi puudujääke – ja just Eestile olulistes valdkondades. NRF-i pole seni sõjategevuses kasutatud – ning kui see jääb nii ka lähiaastatel, siis ootab kogu kontseptsiooni ees vältimatu väljasuremine praktilise kasutusväärtuse puudumise tõttu.

Milline on siis NATO muutmise tegelik seis? Liiga vähe raha kõrgtehnoloogilise armee jaoks, liiga vähe poliitilist tahet ja inimesi ekspeditsiooniarmeeks ning ees ootav tavarelvajõudude sõjalise usutavuse kadumine – selline paistab enamiku NATO Euroopa-liitlaste relvajõudude olevik ja tulevik. Mida peaks Eesti sellises olukorras tegema, kui arvessse võtta, et ka NATO kiirreageerimisüksuse mehitamise ja lahinguvõimega on probleeme? Liiatigi puudub NATO-l siiamaani operatiivplaan Baltikumi kaitseks ning säärast plaani ei kavatsetagi lähiajal luua. Olukorra muudab veelgi keerukamaks asjaolu, et meie naaber Läti on esmase iseseisva kaitsevõime rajamisest loobunud.

30, 60 või 90 päeva?

Kõigepealt peaks Eesti igati tugevdama ja arendama kahepoolseid suhteid USA-ga. Just sellest vaatepunktist – ja ei millestki muust – lähtudes tuleks käsitada ka meie osalust Iraagi sõjas. Samal ajal kui meil räägitakse dzˇentelmenide klubidest ja tasuta lõunate puudumisest, annab näiteks USA Iisraelile aastail 2009–2018 otsest sõjalist abi 30 miljardi USA dollari ulatuses.

Eesti peab arendama suhteid sõjaliselt tugevate Euroopa riikidega: Suurbritanniaga, Soomega. Võime arvestada, et Suurbritannia on alati olnud Euroopas USA kõige ustavam liitlane ning Eestit Vabadussõjas juba korra sõjaliselt toetanud. Selles kontekstis on oluline jätkata koostööd brittidega Afganistani sõjas. Soomlastega on eestlastel olnud sõjalises plaanis alati erisuhted, sest oleme võidelnud teineteise sõdades. Ka võib siin peituda järgmise kümnendi ühe olulise sõjalise ülesande – õhuturbe korraldamise – lahendus. Tulevikus võib suureneda ka sõjalise koostöö tähtsus Poola ja president Sarkozy ajal uue kursi võtnud Prantsusmaaga.

Sõjalise riigikaitse ülesehitamise võtmeküsimuseks jääb loomulikult esmase iseseisva kaitsevõime saavutamine. On tähtis, et Eesti kaitsejõud suudaksid sõjalise konflikti korral vastu pidada seni, kuni NATO poliitilised otsustusprotsessid käivituvad ning liitlased suudavad sõjaliseks operatsiooniks vajaliku väehulga koguda ja kohale toimetada.

Võib vaielda, kas see aeg on 30, 60 või 90 päeva, aga selge on, et enamiku meie Euroopa-liitlaste sõjalise võimsuse vähenemine ning vägede vähene kättesaadavus (sest paljud on juba kuskil kaugel sõjas!) ei tee seda lühemaks.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Registreeritud (0) Anonüümne (113)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare