LEO KUNNAS: Nišiarmee – see on ummiktee
Piisab kitsapiiriliste mittelahinguliste nišivõimekuste loomisest. Ka poleks vaja karta, et sõdurid võivad lahingus surma saada.
Skeptikud on esitanud hulga küsimusi, mis seni on jäänud vastuseta. Näiteks mis juhtub siis, kui konkreetsel sõjalisel operatsioonil puudub vajadus vastava nišivõimekuse järele? Või siis, kui suurt hulka ühetüübilisi nisˇiüksusi omav riik teeb poliitilise otsuse, et ei osale operatsioonil, kus neid üksusi hädasti vajataks? Või mida hakata peale ühekülgselt spetsialiseerunud võitlusvõimetu nišiarmeega, kui julgeolekuolukord peaks muutuma ning tekiks reaalne sõjaline oht?
Iraagi sõda näitas, et puudub vajadus ainult mõnele kitsale lahingutoetuse või tagalateenistuse funktsioonile spetsialiseerunud nisˇiüksuste järele. Sõjaväelastel pole vaja küpsetada leiba või koristada kemmerguid, selle eest kannavad hoolt tsiviilfirmad.
Nii Iraagis kui ka Afganistanis on puudus hoopiski lahinguüksustest, eriti jalaväest. Kui Afganistanis osaleb praegu otseses lahingutegevuses vaid kuus riiki – USA, Suurbritannia, Kanada, Holland, Taani ja Eesti –, on loogiline, et sealsed kõrgemad ülemad on õnnelikud iga rühma ja kompanii üle, rääkimata suurematest üksustest, mis nende käsutusse antakse.
Eestile vaid nukuarmee?
Tihti on väidetud, et nii väikeste kaitsekulutustega – 0,7–1,1% SKT-st 1990. aastatel, 1,64% 2007. aastal ning loodetavasti 1,8% 2008. aastal – pole Eestis süsteemselt üles ehitatud võitlusvõimelist kaitseväge võimalik üldse luua ning me peaksime piirduma vaid nisˇi- või nukuarmeega. Meie kaitsekulutused on väikesed võrreldes näiteks USA (4,0%; 2005), Suurbritannia (2,5%; 2005) või Venemaa (2,8%; 2004) omadega. Paraku pole Eesti ainus NATO liige, kes panustab riigikaitsesse suhteliselt vähe raha – 2005. aastal ületas 26 liikmest soovitusliku kahe protsendi künnise vaid seitse riiki.
Kuid ka nappide vahenditega on võimalik üles ehitada tugev riigikaitse. Näiteks suudab Soome vaid umbes 1,3% iga-aastaste kaitsekulutustega SKT-st üleval pidada 350 000-mehelisi sõjaaja kaitsejõude koos moodsate hävituslennukite, Helsingi ümbrust kaitsva keskmaaõhutõrje, kahe tankibrigaadi, üle kümne mehhaniseeritud ja jalaväebrigaadi ning mitmekümne suurtükiväepataljoniga. Küsimus ei ole järelikult niivõrd rahas, kuivõrd rahakasutuse efektiivsuses.
Kuidas on lood Eestis? Kas saame maksumaksja raha eest võitlusvõimelise kaitseväe või nisˇiarmee?
Kõige muret tekitavam on mereväe olukord, kus on välja arendatud vaid ühekülgne miinitõrjevõimekus. Miinitõrje tähendab piltlikult öeldes, et pärast sõjalist konflikti korjaksid miinitõrjelaevad vastase pandud meremiinid veest välja. Kuid miks peaks potentsiaalne vastane soovima iga hinna eest meie territoriaalvett mineerida? Vastupidi, vastasele on vaja vaba pääsu suurematesse sadamatesse, et merejalaväe- või muud meredessandiks võimelised üksused võiksid takistusteta kohale sõita ning vastupanu kohtamata randuda. Meie oleme hoopiski need, kellel on vaja tõkestada vastase pääsu sadamatesse. Lihtsaim ja odavaim meetod selleks on miiniveeskamine ehk meremiinide paigaldamine. Seega on miiniveeskamine tähtsaim võimekus, mis mereväel peaks esmase iseseisva kaitsevõime tagamiseks olema, ning miinitõrje vaid sekundaarse tähtsusega.
Saksamaa pakkus 2003. aastal “poliitilise sõbrahinnaga” rannikukaitseks sobivaid miine ja veeskamiseks vajalikke miinipraame maksumusega umbes 40 miljonit krooni. Kaitseministeerium ei võtnud pakkumist vastu.
Võrdluseks: kolme miinitõrjeks vajaliku miinijahtija ostmine läheb maksma umbes 800 miljonit krooni. Nii suure summa eest saanuks lisaks miiniveeskamise võimekuse ülesehitamisele “poliitilise hinnaga” ka veel ühe tankipataljoni ja kahe suurtükiväepataljoni põhivarustuse.
Ka lähitulevikus on võimalik miiniveeskamise võimekus uute, “tarkade” miinidega luua, kuid see maksaks umbes kümme korda rohkem, s.o 300–400 miljonit krooni. Kuni seda pole tehtud, jääb merevägi nisˇimereväeks, kellel pole Eesti kaitses sisulist rolli, ning mereväele kulutatud raha pole ennast ära tasunud.
Milleks kaks õhupäästet?
Ka õhuvägi on suutnud välja arendada ühe sõjalise võimekuse – õhuseire. Erinevalt mereväest on tegu ülitähtsa võimekusega nii Eesti esmase iseseisva kaitsevõime kui ka NATO õhukaitsesüsteemi seisukohast. Seega on õhuväele eraldatud raha läinud asja ette.
Kuid seda ei saa öelda kaitseministeeriumi järgmise suurprojekti, kaitseministeeriumi valitsemisalas õhupäästeteenistuse loomise kohta. Miks? Õhupääste on valdavalt tsiviilfunktsioon, NATO lendurite päästmine moodustaks sellest vahest protsendikümnendiku. Ka on piirivalve saanud ja saab edaspidigi õhupäästeteenistuse moderniseerimiseks suure hulga EL-i toetusraha, mille eest on juba soetatud üks 221 miljonit krooni maksev päästekopter Augusta-Westland 139 ja teine kopter hangitakse 2008. aastal. Pealegi on piirivalve õhupäästega siiamaani toime tulnud. Milleks siis kulutada rohkem kui miljard krooni alternatiivse dubleeriva õhupäästeteenistuse loomiseks? Veel õigem oleks küsida: mille arvel see miljard tuleks, mis oleks selle raha kulutamise alternatiivid või mis jääks tegemata?
See tuleks esmase iseseisva kaitsevõime loomise arvel. Tuleks maaväe õhutõrje, suurtükiväe või tankide asemel, kaitseliidu elementaarse relvastuse ja varustuse asemel. Hoopiski maaväge ja kaitseliitu, kellele langeks Eesti-vastase sõjalise konflikti tõrjumise põhiraskus, on püütud ja püütakse suruda ressursside eraldamisel tagaplaanile.
On hämmastav, kui kergekäeliselt on kaitseministeeriumi tippametnikud valmis kulutama sadu miljoneid kroone võimekustele, mis on esmase iseseisva kaitsevõime seisukohast vähe tähtsad. Võrrelgem siis, mis põhjendusi ja põhjenduste põhjendusi on kaitseväelt küsitud palju tagasihoidlikumate summade kohta, mida on vaja Eesti territooriumi sõjaliseks kaitseks võtmetähtsusega võimekuste arendamiseks.
Lõppude lõpuks, kas maksumaksja raha eest saadakse võitlusvõimeline kaitsevägi või on tulemuseks kõigest nisˇiarmee – see ei sõltu mitte niivõrd rahasummadest, kuivõrd riigikaitse arendamise võtmeotsustest. Kuid üks asi on ilmselge: nisˇiarmeel ei ole rakendust nüüdisaegses sõjas, ei Afganistanis ega Iraagis, ammugi mitte Eestis.
