LEO KUNNAS: Olupoliitiku seitse viga

Soo­me aja­loo­la­ne Mart­ti Tur­to­la on oma Pät­si- ja Lai­do­ne­ri-raa­ma­tu­tes küsi­nud pro­vot­see­ri­valt: „Kas me­hed, kes juh­ti­sid Ees­ti Va­ba­rii­gi loo­mist, reet­sid 1939.–1940. aas­tal rii­gi, mil­le nad ise olid ra­ja­nud?”

Vas­tan sel­le­le küsi­mu­se­le la­koo­ni­li­selt: „Ei.” Kui nad rää­ki­sid veel Tei­se maail­masõja eelõhtul tin­gi­mus­te­ta vas­tu­pa­nust, siis ilm­selt mõtle­sid nad se­da tõsi­selt. Nad liht­salt loot­sid mõne suur­rii­gi toe­tu­se­le. Puu­du­vad usal­dusväär­sed fak­tid, mil­le põhjal võiks väi­ta, et „hää­le­tu alis­tu­mi­se” pu­hul oli te­gu aas­taid et­te ka­van­da­tud te­ge­vus-plaa­ni või van­denõu rea­li­see­ru­mi­se­ga. Kes siis Päts, Lai­do­ner ja tei­sed võit­lu­se­ta alis­tu­mi­se teos­ta­jad an­no 1939 olid ning mis oli „hää­le­tu alis­tu­mi­ne”?

Nad olid olu­po­lii­ti­kud ja te­gu oli olu­po­lii­ti­ka rea­li­see­ru­mi­se­ga. Nad te­gid ot­su­seid, mis pealtnä­ha tun­du­sid nei­le rat­sio­naal­se­na. Kuid need ot­su­sed olid va­led. Mis­sioo­ni­po­lii­ti­kut eris­tab­ki olu­po­lii­ti­kust võime te­ha ot­su­seid, mis konk­reet­sel ju­hul ei pruu­gi tun­du­da rat­sio­naal­se­tena, aga on pi­kaa­ja­li­ses pers­pek­tii­vis õiged. Kons­tan­tin Päts oli an­no 1918 kaht­le­ma­ta mis­sioo­ni­po­lii­tik. 1930. aas­ta­te lõpuks oli ta taan­du­nud pel­gaks olu­po­lii­ti­kuks.

Võib väl­ja tuua vä­he­malt seit­se vi­ga, mis ise­loo­mus­ta­vad Ees­ti olu­po­lii­ti­kuid ja olu­po­lii­ti­kat nii 1930. aas­ta­tel kui ka tä­nap­äe­val. Vi­ga­de ahel al­gab staa­ti­li­se maail­ma­kor­ra kä­sit­lu­se­ga ning sel­lest tu­le­neb võima­li­ke ne­ga­tiiv­se­te aren­gust­se­naa­riu­mi­de ei­ra­mi­ne. Tõsi, on ol­nud suh­te­li­selt pik­ki pe­rioo­de (näi­teks külma sõja aeg), mil maail­ma­kord püsis­ki suh­te­li­selt sta­biil­se­na. Kuid sel­li­sed ajad on pi­gem erand kui ree­gel.

1930. aas­ta­te lõpu maailm oli mi­da­gi hoo­pis muud kui aas­takümne al­gu­ses. Too­na­sed Ees­ti po­lii­ti­kud ei suut­nud neid muu­tu­si ta­ju­da, am­mu­gi mit­te väl­ti­da. Tei­se maail­masõja küpse­mi­ne, rää­ki­ma­ta sel­leks et­te­val­mis­tu­mi­sest ma­ga­ti ma­ha.

Maailm muutub kiirelt

Nüüdi­saeg­ne maailm on veel­gi dünaa­mi­li­sem. Maa-ilm aas­tal 2001 ei ol­nud enam sa­ma­su­gu­ne na­gu aas­tal 1991 ja maailm aas­tal 2008 ei ole sa­ma­su­gu­ne na­gu kümnen­di al­gu­ses. Muu­tu­sed võivad ol­la nii po­si­tiiv­sed kui ka ne­ga­tiiv­sed, kuid ai­nus te­gur, mil­le­ga pi­ke­ma aja jook­sul on pa­ra­ku võima­lik ar­ves­ta­da, on tu­le­vi­ku et­tear­va­ma­tus. Po­lii­ti­ka, mis ei võtnud ar­ves­se ne­ga­tiiv­set aren­gust­se­naa­riu­mi, tõi 1930. aas­ta­te lõpus kaa­sa ka­tast­roo­fi.

Tei­ne vi­ga on nõrk al­li­kak­rii­ti­ka teis­te rii­ki­de po­lii­ti­ku­te või ame­tii­si­ku­te väi­de­te pih­ta. Mis põhjust oli us­ku­da Ne­vil­le Cham­ber­lai­ni, et Tšeh­hos­lo­vak­kia­le kuu­lu­nud Su­dee­di­maa Sak­sa­maa­le loo­vu­ta­mi­se­ga on maail­ma­ra­hu pääs­te­tud? Või kel­le iga­nes Nõuko­gu­de ame­ti-i­si­ku mis ta­hes väi­teid? Ei tun­du usu­tav, et Ees­ti too­na­ne po­lii­ti­li­ne eliit pol­nud tead­lik Nõuko­gu­de Lii­du te­ge­lik­ku­sest.

Mis põhjust oli ei­le us­ku­da, et nüüdi­saeg­se sõja ole­mus on muu­tu­nud ning Iraa­gi ja Af­ga­nis­ta­ni sõda too­vad kii­re ja ker­ge võidu? Või USA pre­si­den­di Geor­ge Bus­hi väi­det 2003. aas­ta mais, et Iraa­gi sõda on võide­tud? Või en­di­se NA­TO pea­sek­retä­ri lord Geor­ge Ro­bert­so­ni väi­teid re­ser­v-ar­mee võit­lusvõime­tu­se ja aja­tee­nis­tu­se ka­su­tu­se kohta? Miks peak­si­me tä­na us­ku­ma, et konf­lik­te ei ot­sus­ta­ta enam sõja­li­se jõuga? Või et mõni tei­ne riik seab Ees­ti hu­vid oma rah­vus­li­kest hu­vi­dest et­te­poo­le? Va­nas­ti öel­di, et loll saab ki­ri­kus ka pek­sa. Krii­ti­li­ne meel ja ta­lu­po­ja­tar­kus on iga­su­gus­te po­lii­ti­lis­te aval­dus­te hin­da­mi­sel ala­ti omal ko­hal.

Kol­man­daks, Ees­ti olu­po­lii­ti­kuid ise­loo­mus­tab ka vä­he­ne usk omaen­da jõudu ja võima­lus­tes­se. Va­ba­dussõjas saa­vu­ta­tud võidud Pu­naar­mee ja Sak­sa Lan­des­weh­r’i üle oleks and­nud alust, et Ees­ti po­lii­ti­ku­tel te­kiks ele­men­taar­ne usk meie rah­va sõja­lis­se soo­ri­tusvõimes­se. Pa­ra­ku nii ei läi­nud.

Lühinägelik õhuke riik

Jah, meie um­bes 104 500-me­he­li­sel sõjaa­ja kait­sev­äel oli 1939. aas­ta sügi­sel ter­ve hulk tõsi­seid võimelünki. Meil puu­du­sid mood­sad hä­vi­tus­len­nu­kid ja Ees­ti vä­he­sed tan­kid olid sõja­teh­ni­li­selt va­na­ne­nud. Tan­kitõrje ja õhutõrje olid eba­pii­sa­vad. Kuid meil oli kor­ra­lik ja­la- ja suur-tükivä­gi. Väl­jaõppe ta­se oli hea ning mo­raal kin­del. Kuid tõsi­seid võimelünki oli tol­lal kõigil ar­mee­del. Pu­naar­mee oli nõr-ges­ta­tud 1937.–1938. aas­ta pu­has­tus­test ning pol­nud veel õp-pi­nud uut tüüpi meh­ha­ni­see­ri­tud ar­meed efek­tiiv­selt ka­su­ta­ma. Kui ena­mik Eu­roo­pa neut­raal­seid rii­ke (kaa­sa ar­va­tud meie naab­rid Lä­ti ja Lee­du) teos­ta­sid ko­he maail­masõja puh­ke­des osa­li­se mo­bi­li­sat­sioo­ni, siis Ees­ti ei tei­nud kat­set­ki sõjaa­ja kait­sevä­ge mo­bi­li­see­ri­da. Sel­le­ga oli Ees­ti Va­ba­rii­gi saa­tus ot­sus­ta­tud.

Kas Ees­ti prae­gus­te po­lii­ti­ku­te usk meie võima­lus­tes­se on nüüd tu­ge­vam kui 1939. aas­tal? See on olu­li­ne küsi­mus. Kui näe­me end ise rah­vus­va­he­li­se po­lii­ti­ka ob­jek­ti­na, mit­te sub­jek­ti­na, siis po­le ju mõtet imes­ta­da, et mi­ne­vi­kus sõlmi­ti meie sel­ja ta­ga pak­te ja tu­le­vi­kus ae­tak­se rah­vus­va­he­list po­lii­ti­kat üle meie pea.

Nel­jan­daks, ene­seu­su puu­du­mi­sel loo­da­vad Ees­ti olu­po­lii­ti­kud en­nekõike teis­te­le. Päts ja Lai­do­ner olid te­ge­li­kult val­mis sõdi­ma, kuid mit­te üksi. Ees­ti Va­ba­rii­gi vä­lis­po­lii­ti­ka oli pik­ka ae­ga orien­tee­ri­tud Ing­lis­maa­le, seejä­rel Sak­sa­maa­le, sa­mal ajal kui riik ise jäi neut­raal­seks. Krii­ti­li­sel mo­men­dil pol­nud sel­lest kõigest ka­su.  

Pä­rast ise­seis­vu­se taas­ta­mist ole­me suut­nud neut­ra­li­tee­di-lõksu väl­ti­da. Kuid NA­TO-sse ja Eu­roo­pa Lii­tu kuu­lu­mi­ne ei tä­hen­da, et kõik liik­mes­rii­gid a prio­ri ar­ves­tak­sid Ees­ti rah­vus­lik­ke hu­ve. Ed­ward Lu­cas väi­dab põhjen­da­tult, et NA­TO ja Eu­roo­pa Liit on lõhe­ne­nud ning kumb­ki po­le suu­te­li­ne eten­da­ma ko­hast rol­li kol­lek­tiiv­se jul­geo­le­kuor­ga­ni­sat­sioo­ni­na („Bal­ti­maa­de must st­se­naa­riu­m”, EPL, 29.11).

Viien­daks, lühinä­ge­li­kud ja pi­ke­mas aja­pers­pek­tii­vis va­led ot­su­sed on nel­ja ees­pool kä­sit­le­tud vea loo­gi­li­ne ta­gajärg. Võib-ol­la kä­si­ta­sid Päts ja Lai­do­ner Nõuko­gu­de Lii­du­ga sõlmi­tud baa­si­de le­pin­gut tões­ti vaid Ees­ti po­lii­ti­li­se orien­tat­sioo­ni muu­tu­se­na? Va­hest olid nad veel Tal­vesõja ajal kind­lad, et on tei­nud ka­va­la po­lii­ti­li­se manööv­ri, sa­mal ajal kui ru­ma­lad ja kan­ge­kael­sed soom­la­sed hak­ka­sid sõdi­ma? Ehk loo­tis Päts veel 1940. aas­ta su­vel Ees­ti riik­lust lik­vi­dee­ri­va­te­le ak­ti­de­le all­kir­ju an­des, et Sak­sa­maa tun­gib pea­gi Nõuko­gu­de Lii­du­le kal­la­le ja olu­kord la­he­neb isee­ne­sest?

Õn­neks ei ole tä­nap­äe­va Ees­ti po­lii­ti­ku­tel veel va­ja ol­nud ot­sus­ta­da sõja ja ra­hu üle Ees­ti pin­nal. See aga ei tä­hen­da, et po­leks teh­tud hul­ga­li­selt lühinä­ge­lik­ke ot­su­seid. Õhu­ke­se rii­gi kont­sept­sioon ise on lühinä­ge­lik. Ees­ti ei ole suut­nud väl­ti­da olu­li­si sot­siaal­seid või ühis­kond­lik­ke prob­lee­me ega nen­de­ga efek­tiiv­selt toi­me tul­la. Me koht­le­me oma ela­nik­kon­na vae­se­mat kol­man­dik­ku vii­sil, mi­da va­hest võiks en­da­le lu­ba­da sa­ja­mil­jo­ni­li­se ela­nik­kon­na­ga riik. Ees­ti va­lit­sus loo­bus eu­rost aju­ti­se kii­re­ma ma­jan­dus­kas­vu ni­mel.

Mis on kuues vi­ga? Vii­ma­se het­ke­ni kor­ru­ta­tak­se väi­teid, et kõik on pa­ri­mas kor­ras. Päts ja too­na­ne Ees­ti po­lii­ti­li­ne juht­kond veen­sid üld­sust 1940. aas­tal ku­ni lõpu­ni, et mu­ret­se­mi­seks po­le põhjust. Kas prae­gu on as­jad tei­si­ti? Vii­ma­se het­ke­ni on rah­va­le kin­ni­ta­tud, et eu­ro on ko­he-ko­he tu­le­mas. Ma­jan­dus­lan­gust ei toi­mu­vat. Ee­lar­ve­ga po­le­vat prob­lee­me ja nõnda eda­si. Kõik ole­vat pa­ri­mas kor­ras, vä­he­malt se­ni, ku­ni tõsias­ju ei ole võima­lik enam ei­ta­da.

Teised on süüdi

Lõpuks, kui as­jad unt­su lä­he­vad, on süüdi keh­vad olud ja muu maailm. Aas­tail 1939–1940 olid õigus­tu­sed just sel­li­sed: me ei saa­nud mit­te mi­da­gi te­ha. Kõiges oli süüdi Mo­lo­to­vi-Rib­bent­ro­pi pakt. Mit­te kee­gi ei toe­ta­nud meid – ehk­ki näi­teks Soo­melt, kes hil­jem Nõuko­gu­de Lii­du­ga sõdis, ja Lä­tilt, kel­le­ga meil oli sõlmi­tud vas­tas­ti­ku­se sõja­li­se kait­se le­ping, ise­gi ei küsi­tud abi. Prae­gu­sed õigus­tu­sed on sa­ma­laad­sed: meie võimu­ses ei ol­nud inf­lat­sioo­ni pi­dur­da­da, süüdi oli kütu­se- ja too­rai­ne­hin­da­de tõus. Ees­ti ma­jan­dus­lan­gus ole­vat osa maail­ma ma­jan­dus­lan­gu­sest. Me te­gi­me kõik õiges­ti. Tei­sed on süüdi.

See kõik ei tä­hen­da, na­gu meil po­leks mis­sioo­ni­po­lii­ti­kuid – neid, kes sea­vad rah­vus­li­kud hu­vid oma po­lii­ti­li­sest võimust ja egost kõrge­ma­le. Näi­teks ka­du­nud Len­nart Me­ri oli üks neist. Eri­ne­valt 1930. aas­ta­te lõpust on nüüd rah­val võima­lik va­li­da. Eel­mi­si rii­gi­ko­gu va­li­mi­si võib pi­da­da kõige po­pu­list­li­ku­ma­teks va­li­mis­teks pä­rast ise­seis­vu­se taas­ta­mist. Kui va­li­da olu­po­lii­ti­kuid, siis on ta­gajär­jeks olu­po­lii­ti­li­sed ot­su­sed. Aeg näi­tab, mil­li­sed va­li­kud te­hak­se järg­mis­tel va­li­mis­tel.