LEO KUNNAS: Paigalseis tähendab tagasilööki
See loomulikult ei tähenda, nagu oleks integratsiooniteema aktuaalsus kuidagi vähenenud või kadunud. Eesti venelastest klassikalises mõistes rahvusvähemuse kujunemine on väga pikaajaline protsess. See ei ole ühe valimisperioodi ega aastakümne või paari küsimus. Ilmselt ei jõua Eesti paraku tõeliselt eduka integratsioonini nende eluea jooksul, kes osalesid viimases konfliktis. See tähendab vähemalt kaheksatkümmet aastat, kusjuures vahepeal ei tohi uusi konflikte puhkeda. Enne 2007. aasta aprillisündmusi oli viimane säärane konfliktiolukord Eesti iseseisvuse taastamine. Aprillisündmused panid selles ajaarvestuses kahjuks paika uue nullpunkti.
Mida oleme siis sellest kõigest õppinud ning mida ette võtnud, et integratsiooni ajaarvestuse nullpunkt ei nihkuks jälle kusagile tulevikku?
Integratsiooni esmane eeltingimus on integreeritavate teadlikkus ja informeeritus Eesti ühiskonnast ja selles toimuvast. Kuni meie vene rahvusvähemusel ei teki oma identiteeti ja Venemaast erinevat rahvuslikku eneseteadvust, ei ole võimalik rääkida edukast integratsioonist. Oma identiteedi ning rahvusliku eneseteadvuse teke ei ole aga võimalik ilma oma inforuumita. Tegelikkuses tähendab see, et venekeelsed kaasmaalased on vaja kaasata Eesti ühiskonna üldisesse inforuumi. Et teavitamisel oleks mingit mõju, peab see toimuma sihtgrupile arusaadavas keeles ning vastuvõetaval viisil.
Töötus, vaesus, teadmatus
Selles kontekstis on kummaline, et Eesti Televisiooni venekeelse kanali loomisega pole siiamaani jutust kaugemale jõutud. Kui meie vene rahvusvähemus eelistab telerit vaadata, siis oleks mõistlik neile seda võimalust pakkuda. Vastuväiteid on olnud igasuguseid: raha pole, meil on juba olemas venekeelne raadio ning Venemaa infokanalitega ei suuda me nagunii võistelda.
Kui me ei taha või ei pea oluliseks vene rahvusvähemuse teavitamisega tegelda, peame leppima sellega, et need inimesed jäävad Venemaa inforuumi. Sel juhul on paratamatu, et meie vene keelt rääkivate kaasmaalaste arusaamad Eesti ühiskonnast ja ajaloost, samuti paljudest muudest küsimustest jäävad ka aastakümnete pärast meie seisukohtadest kardinaalselt erinevaks.
Informeerimise ja teavitamise tähtsus suureneb rasketel aegadel. Majandusraskused süvenevad, sellega seoses kasvab ka töötute hulk. Pole põhjust arvata, nagu kannataksid meie venekeelsed kaasmaalased kriisi tõttu teistest vähem, pigem vastupidi. Elatusvahendid kaotanud inimest lohutab vähe, et tõenäoliselt elavad Eestis tegutsevad pangad ülemaailmse finantskriisi üle ning et hoiused (mida tal pole) on tagatud ja küllap kosub majandus mõne aja pärast uuesti.
Tööpuudus ja vaesus kombinatsioonis teadmatusega võib aga anda rahulolematusele rahvusliku värvingu.
Nagu Elsa Gretškina
Ei saa väita, et integratsiooni valdkonnas uusi ideid poleks. 10. oktoobril esitas haridusminister Tõnis Lukas mõtte, et Eesti haridussüsteem peaks olema vaid eestikeelne. On välja käidud ka idee, et parema integratsiooni huvides peaks hakkama pihta juba lasteaiast ning Eestis oleks kohta vaid eestikeelsetele lasteaedadele.
Iseenesest ei ole tegu uute ideedega. Karl Vaino ja tema haridusminister Elsa Gretškina ajasid kunagi sama asja, ainult eesti keele suhtes. Kuid nad ei julgenud minna niikaugele. Tsaari-Venemaal, Nõukogude Liidus ja ka praegusel Venemaal on väidetud ja väidetakse siiamaani, et vähemusrahvused peaksid loobuma oma keeltest ning üle minema vene keelele, sest see on nende endi (nende parema ühiskonnaga integreerituse ja hakkama saamise) huvides.
Võib ju väita, et enamiku meie venekeelsete kaasmaalaste näol ei ole tegemist ajaloolise rahvusvähemusega, vaid Nõukogude okupatsiooni ajal Eestisse elama asunud inimestega. Nii see on. Kuid oli aeg, mil ka sakslased, rootslased ega juudid ei olnud veel meie ajaloolised rahvusvähemused, vaid alles äsja Eestisse elama asunud. Ajalooliste rahvusvähemuste kujunemine kestis sajandeid. Nende häving toimus mõne aastaga.
Kui meie eelkäijad Eesti iseseisvaks kuulutasid, tehti seda manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele, mitte ainuüksi eesti rahvale. Meie vaarisad-vanaisad ei olnud rumalad, kui mõtlesid välja ning rakendasid Eesti rahvusvähemustele kultuuriautonoomia. Peaksime olema oma kibedatest ajaloolistest kogemustest õppinud, et ei tasu teha teistele seda, mida me ei tahaks, et meile tehtaks.
Kui mõni meie venekeelne kaasmaalane soovib panna oma lapsed eestikeelsesse lasteaeda või kooli, on see tema isiklik valik. Kuid seda ei tohiks muuta kohustuseks või ainuvõimalikuks valikuks. Kas see oleks meie tänu neile Eesti kodanikest venekeelsetele kaasmaalastele, kes on Eesti Vabariigile ustavad? Või on see mõeldud karistuseks Eestis elavatele Venemaa kodanikele, kellelt ei saagi eeldada lojaalsust Eesti Vabariigile?
Paigalseis ja vead integratsiooniküsimustes suurendavad uute konfliktide, sealhulgas ka relvastatud sisekonflikti ohtu. Loomulikult võib väita, et relvastatud sisekonflikt tekib Eestis niikuinii, kui vaid Venemaa peaks seda mingil põhjusel soovima, ning Vene eriteenistused valivad selle tekitamiseks sobiva aja, viisi ja koha. Jah, nii on, kuid see ei tähenda, nagu ei peaks me tegema kõike endast olenevat, et relvastatud sisekonflikti ära hoida. Ammugi ei ole meil mõtet teha asju, mis võiksid konflikti tekkimisele kaasa aidata.
Veel 80 aastat
Relvastatud sisekonflikt, kui vähe intensiivne see ka poleks, kätkeks endas ohtu kasvada üle Eesti territooriumil toimuvaks sõjaliseks konfliktiks. Meile sisendatakse ning me sisendame iseendale, kui rahulik on meil magada NATO vihmavarju all. Oleks viimane aeg need unejutud kõrvale jätta ning meie venekeelsete kaasmaalaste Eesti ühiskonda lõimimisega tõsisemalt tegelema hakata. Samal ajal peame üles ehitama totaalkaitse ja esmase iseseisva kaitsevõime juhuks, kui integratsioon ei peaks mingil põhjusel õnnestuma.
Rahulikult magada võivad meie järeltulijad umbes kaheksakümne aasta pärast, kui meie venekeelsetest kaasmaalastest on kujunenud uus ajalooline Eesti rahvusvähemus.
Varem samal teemal:
Margit Sutrop: Otsides Eesti ühisväärtusi, EPL 4.10