Link kopeeritud!

LEO KUNNAS: Põhiseaduslik korratus kaitseväe juhatajata, II

 (42)

Täna on riigikogus teisel lugemisel presidendi esitatud põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis näeb ette kaitseväe juhataja institutsiooni kõrvaldamise põhiseadusest.

Eelnõu toetajad on nimetanud põhiargumendina vajadust allutada kaitseväe juhataja täitevvõimule. Kuid meenutagem, et kaitseväe juhataja allub juba praegu täitevvõimule.

Rahuaja riigikaitse seadus ütleb, et kaitsevägi on valitsuse alluvuses olev sõjaväeliselt korraldatud täidesaatva riigivõimu asutus. Ei pea paika väited, justkui oleks sättel juhuslik iseloom ning muudes seadustes esineks sellele vastu rääkivaid või seda kummutavaid sätteid. Ei rahuaja riigikaitse seaduses, sõjaaja riigikaitse seaduses ega kaitseväeteenistuse seaduses pole kaitseväe täitevvõimule allutatust vaidlustavaid paragrahve.

Vastupidi, rahuaja riigikaitse seadusse on sisse kirjutatud täitevvõimu väga tugeva tsiviilkontrolli mehhanism. “Valitsus otsustab kaitseväe juhataja käskkirja või toimingu ebaotstarbekuse motiivil kehtetuks tunnistamise küsimustes, mis puudutavad kaitseväe ülesehitust ning rahvusvaheliste sõjaliste kohustuste täitmist,” on kirjas seaduses. Ja veel: “Kaitseminister võib käskkirjaga kaitseväe juhataja käskkirja või toimingu selle ebaotstarbekuse motiivil kehtetuks tunnistada, välja arvatud juhtudel, mil see pädevus on antud valitsusele.”

Samal teemal:

Kuiv seadusetekst lükkab ümber müüdi, nagu oleks tsiviilkontroll kaitseväe üle ebapiisav. Tekib küsimus: milline võiks välja näha veelgi tugevam tsiviilkontroll? Kas kaitseväe juhataja peaks kooskõlastama iga oma käskkirja kaitseministriga? Võtta kaitseväe juhatajalt allkirjaõigus üldse ära või panna tema kõrvale tsiviilisikust komissari moodi asjamees? Kaotada kaitseväe juhataja institutsioon hoopiski?

Kuid riigikaitse juhtimise tegelik probleem ei peitu sõjalise riigikaitse juhtimises, mis viimase viieteistkümne aasta jooksul on toiminud rahuldavalt, vaid üldise riigikaitse ehk totaalkaitse juhtimise puudumises.

Rahuaja riigikaitse seadus ütleb, et “riigikaitse eesmärkide saavutamiseks rakendatakse seaduses sätestatud alustel ja korras totaalkaitse põhimõttel kogu rahvas ning rahva ja riigi jõuallikad”. Totaalkaitse põhimõte tähendab, et kõik ministeeriumid, riigiasutused ja kohalikud omavalitsused peavad valmistuma kriisi- ja sõjaolukorraks oma vastutusvaldkonnas.

Aprillisündmused meenutasid taas kord totaalkaitse ja riigi kriisiolukordadeks valmisoleku vajalikkust. Totaalkaitse kontseptsioon ühtib NATO laia julgeolekukäsitlusega, mis määratleb riigikaitset palju laiemana kui pelgalt sõjaline riigikaitse. Paraku on ses valdkonnas vähe ära tehtud, sest selle juhtimisvastutust ei ole määratletud.

Totaalkaitse juhtimiseks on kolm põhimõttelist võimalust: kas teeb seda peaminister valitsuse juhina, luues selleks vastava organi, või määratakse juhtiv roll kaitseministrile või siseministrile. Kaitseministeerium ja siseministeerium pole seda ülesannet endale võtnud, samuti puudub peaministril praegu vastav juhtimisorgan. Kõik justkui tegeleksid, aga keegi ei juhi.

Kõige sobivam isik totaalkaitset juhtima on peaminister, sest tema juhib valitsust. Seega tuleks peaministri volitusi ses küsimuses laiendada. Totaalkaitse ja sõjalise riigikaitse juhtimine peab olema ühitatud.

Politiseerumise oht

Kahtlemata kirjutaksid kaitseministeeriumi tippametnikud pärast põhiseaduse muutmist kaitseväe korralduse seadusesse sisse kaitseväe juhataja allutamise kaitseministrile ning kaitseväe staatuse taandamise “sõjaväeliselt korraldatud täidesaatva riigivõimu asutusest valitsusasutuseks või hallatavaks riigiasutuseks”. Nende tavainimesele võõraste juriidiliste terminite taga peitub aga kaitseväe muutmine relvastatud keeleametiks, sisuliselt turvafirmaks. Kaitsevägi politiseeruks. De facto muutuks võimatuks saada kaitseväe juhatajaks, olemata mingi erakonna liikmepiletita liige. Halvimal juhul võiksid kaitseväe juhatajad (juhul kui institutsioon jääb alles) hakata vahetuma sama kiiresti nagu politseiameti juhid 1990. aastatel.

Loe veel

Paraku pole kaitseväe näol tegemist tavalise riigiametiga, sest üheski muus riigiasutuses ei õpetata kümneid tuhandeid riigi kodanikke tapma – tapma Eesti Vabariigi vaenlasi sõjas. Seepärast peaks tsiviilkontroll kaitseväe üle olema ka edaspidi laiapõhjaline: oma roll olgu presidendil, riigikogul, valitsusel, kaitseministeeriumil, meedial ja rahval kui kõrgeima riigivõimu kandjal. See ei tohiks muutuda kaitseministeeriumi tippametnike monopoliks, millele viitab nende pürgimus suurendada kaitseministri (loe: iseenda) rolli presidendi, riigikogu ja valitsuse arvel.

Kaitseväe juhataja institutsiooni väljaarvamine põhiseadusest ei sisaldu ühegi erakonna programmis ega valimiseelsetes lubadustes. Seega pole valijad saanud ka selles küsimuses oma tahet väljendada. Valijatel on aeg küsida, kas nad on andnud erakondadele selleks volituse. Ning rahvaesindajad küsigu endalt: kas valijad on meid tõesti selleks sammuks volitanud?

Varem samal teemal:

Leo Kunnas: Põhiseaduslik korratus ilma kaitseväe

juhatajata (PM 3.10)

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare