Link kopeeritud!

LEO KUNNAS: Rehepapid rehepappide seas

 (90)

NATO-le lubatud ajagraafiku kohaselt pidanuks Eesti kaitsekulutused jõudma 2009. aastal 1,9 protsendini SKT-st, 2010. aastal saavutama kahe protsendi taseme ja edaspidi jääma pidama saavutatud rajajoonele.

Eelmise aasta augustis vähendati kaitsekulusid 246 miljonit krooni. 5. veebruaril kärbiti veel 650 miljonit krooni, mis tähendab, et kaitsekulutused langevad käesoleval aastal 1,75 protsendini SKT-st. Kui arvestada, et Eesti kaitsekuludesse on sisse kirjutatud ka 403 miljonit krooni NATO raha Ämari lennubaasi ehitamiseks, on tegelikud sõjalised kulutused veelgi tagasihoidlikumad.

Kaitsekulude kärpimise soovitused olid aga palju ulatuslikumad – kuni 2,64 miljardi võrra ehk 0,8 protsendini SKT-st. Neid esitanud poliitikute ja ärimeeste retoorika kõikus ükskõikselt käegalöövast „küll NATO kaitseb meid” ja „Brüssel saab meist aru” kuni absurdihõngulise „vaestemajas uue läikiva kahuri imetlemiseni”.

On tähelepanuväärne, et kõik seni agaralt sõna võtnud ja liitlaskohustuste täitmist rõhutanud NATO-retoorikud on kusagile kadunud. Kaitsekulude eest seisis sisuliselt kaitseminister Jaak Aaviksoo üksi. Olen varem endalt mitu korda küsinud, kas reformierakondlased ja sotsid ise võtavad oma sõnades ülevoolavat NATO-lembesust tõsiselt. 5. veebruar andis vastuse, et ei võta. Tegu oli vaid blufiga. Rehepaplus lõi välja esimesel raskel hetkel.

Samal teemal:

Vähendamise laine

650 miljonit säästukrooni kaalus üles meie usutavuse ja tõsiseltvõetavuse liitlaste silmis ning pikaajalised sõjalise riigikaitse vajadused. Võib ju küüniliselt väita, et NATO-s on peaaegu kõik ühel või teisel moel rehepapid. Kui mitu alliansi 26 liikmest sõdib Afganistanis? Vähemus. 2007. aastal kulutas vaid kuus meie Euroopa liitlast sõjalisele riigikaitsele kaks või enam protsenti SKT-st.

Majanduskriis annab viimase kümnendi jooksul juba niigi kärbitud kaitsekulude lõikamisele uue hoo. Näiteks Leedu on sel aastal kärpinud kaitsekulutusi 1,1 protsendini SKT-st ja Lätis toimuvast ei ole võimalik üldse selget sotti saada. Kui juba britid vähendavad sõjalisi kulutusi kahe protsendini SKT-st, on asi väga tõsine.

Ilmselt jääb NATO Euroopa-liitlaste seas lähima paari aasta jooksul alles vaid kaks riiki – Türgi ja Kreeka –, kelle kaitsekulutused säilivad üle kahe protsendi SKT-st. Euroopa liitlased langetavad sõjaliste kulutuste taset tõenäoliselt 0,3 kuni 0,7 protsendi võrra rahvuslikust koguproduktist. See omakorda kutsub esile uue relvajõudude vähendamise laine Euroopas.

Muretsemiseks poleks põhjust, kui totalitaarsed, ebademokraatlikud ja „suveräänset demokraatiat” harrastavad riigid vähendaksid samuti oma sõjalisi kulutusi ja relvajõude. Paraku seda ei juhtu. Venemaal pole kaitsekulutuste kärpimisest kuulda, olgugi et majanduskriis pitsitab meie idanaabrit üsna tugevasti. Seda teed ei lähe tõenäoliselt ka Hiina, Iraan ja enamik araabia riike.

Siinkohal oleks paslik meenutada, mis juhtus 1930. aastate suure depressiooni ajal ja järel. Kriisiolukorras ja vahetult pärast kriisi ületamist, mil demokraatlikud riigid kärpisid kaitsekulusid, ehitasid totalitaarsed režiimid palavikulises tempos oma relvajõude üles. Stalin alustas juba 1929. aastal ja 1934. aastaks oli Punaarmeel rohkem tanke kui ülejäänud maailmal kokku. Hitler järgis kohe pärast võimuletulekut Stalini eeskuju.

Kui demokraatlikud riigid 1938.–1939. aastal lõpuks ärkasid, oli juba hilja. Aja võitmiseks reedeti Tšehhoslovakkia. Poola jäeti üksi kahe agressoriga sõdima. Pärast lepiti kokku ühe „kurjuse impeeriumiga” ühiseks võitluseks teise samasuguse vastu ja lepingutasuks loovutati Ida-Euroopa ja suur osa Aasiast Nõukogude Liidu mõjusfääri.

Seega oli eelmisel suurkriisil kaks põhilist tagajärge: ebademokraatlikud režiimid tugevnesid, samuti tekkis neid juurde ja senine maailmakord lagunes. Karta on, et maailm ei muutu turvalisemaks ja stabiilsemaks ka käesoleva suure majanduskriisi ajal ja selle järel.

Lühinägelikkuse musternäide

Loe veel

Eesti käitumist 1930. aastatel võib tuua lausa lühinägelikkuse musternäidiseks. Kaitsekulud, mis 1929/1930. finantsaastal olid 18,96 miljonit krooni, ületasid sama taseme alles 1936/1937. eelarveaastal. Näiteks 1933/1934. rahandusaastal olid need ainult 13,09 miljonit krooni. Kõik muu tundus sel hetkel tähtsam ja kaitsekulutuste kärpimine suhteliselt valutu. Sõjalisi kulutusi suurendati 1939/1940. finantsaastal kibekiiresti küll 29,43 miljoni kroonini, kuid oli juba hilja. Vabadussõjas tubli aluspõhja saanud Eesti sõjavägi oli jäänud paljudes olulistes valdkondades moderniseerimata.

Ka praegu tundub kõik muu hetkel tähtsamana ja kaitsekulutuste kärpimine valutu. Otsustajatele ilmselt näib, et 2007. aasta aprillirahutused ja Venemaa– Gruusia sõda toimusid millalgi eelmise sajandi alguses ja Teine maailmasõda umbes muistse vabadusvõitlusega ühel ajal. Seepärast ei ole vähimatki põhjust optimismiks, et Eesti kaitsekulud võiksid üldse kunagi jõuda kahe protsendini SKT-st.

Kuna uus suur majanduskriis on alles algusjärgus, ei jää see kärbe tõenäoliselt viimaseks.

On siis neist lõigetest mingit kasu? Kas need lahendavad eelarve puudujäägi probleemi? Majandusteadlane Viktor Trasberg („Majanduskasv ei taastu iial” EPL, 2.2) seletab väga veenvalt ära praeguse eelarvedefitsiidi põhjuse, milleks on riigi tulude vähesus. Üksikisiku tulumaks on liiga madal ja ettevõtete kasumit ei maksustata, mistõttu see veetakse välisfirmade puhul lihtsalt Eestist välja.

Ennetamiseks ja vaenlase tegevuskäikude hindamiseks kasutavad sõjaväelased küsimusi stiilis „mis ma siis teen, kui vaenlane midagi ette võtab?”. Formuleerin mõned neist siinkohal. Mida teha, kui töötute arv riigis kasvab üle 100 000 inimese? Mida teha, kui suurenev töötus kutsub esile tarbimise vähenemise veel 20–25 protsenti ja see omakorda tarbimismaksudel rajanevate riigi tulude edasise languse? Või majandusliku olukorra halvenemine kutsub esile rahutusi?

Kuid need on kõigest lähiperspektiivi lihtsad küsimused. Kaugema ajaperspektiivi küsimused on palju keerulisemad. Et motiveerida neid iseendale esitama, on vabariigi valitsuse liikmetel mõistlik mõnikord vaadata Stenbocki maja seinal olevat tahvlit, kuhu on kivisse raiutud okupatsiooni ohvriks langenud Eesti valitsusliikmete ni­med. Nad maksid oma otsuste eest ränka hinda. Kuid seda pidid kahjuks maksma ka kümned tuhanded Eesti Vabariigi kodanikud, kes neis otsustes osalised polnud.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare