LEO KUNNAS: Riigikaitse juriidiline rägastik
Nüüd üritatakse saavutada sisuliselt samu eesmärke tiibmanöövriga ehk kaitseväe korralduse seadusega, mille eelnõu on praegu riigikogus esimesel lugemisel.
Järgnevalt refereerin kolme riigikaitsealasele seadusandlusele keskendunud juristi – Andres Mihkelsi, Aivar Engeli ja Andres Kulu – avalikult kättesaadavaid arvamusi selle eelnõu kohta. Tuginedes riigikohtu lahendile ning õiguskantslerite hinnangutele, väidavad nad, et tegu on põhiseadusega vastuolus oleva ja sisult nõrga eelnõuga.
Riigikohus otsustas juba 1994. aastal, et kui vastavalt põhiseadusele on president riigikaitse kõrgeim juht, siis peavad tal olema ka vastavad volitused riigikaitse juhtimise alal: “Isikul, kes on mingi valdkonna kõrgeim juht, peab olema õigus anda teatavaid korraldusi selles valdkonnas. Käsku, millega kaitsejõudusid rakendatakse sõjaliseks tegevuseks rahu ajal, ei saa anda, mööda minnes põhiseaduses sätestatud riigikaitse kõrgeimast juhist.”
Õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli oli oma 1997. aastal riigikogule esitatud ettekandes seisukohal: “Kuna kaitseväe juhataja saab oma volitused riigikogult, siis allub ta järelikult riigikogule. Kaitseminister saab oma volitused vabariigi presidendilt, sest president kinnitab vabariigi valitsuse koosseisu. Järelikult ei ole nende kahe institutsiooni vahel – vähemalt mina seda ei näe – otsest vertikaalalluvust, seda võimalust ei ole.”
Eeltoodust lähtuvalt hindab riigikogu riigikaitsekomisjoni nõunik Aivar Engel, et kaitseväe juhataja vahetu allutamine kaitseministrile on vastuolus põhiseaduse ja riigikohtu eelnimetatud otsusega, sest mööda on mindud ka vabariigi valitsusest (riigikaitsekomisjoni istungi protokoll, 10.03.2008).
Amet nagu iga teine?
Samal põhjusel hindab Engel põhiseadusevastaseks ka eel-nõu sätte, mille kohaselt otsustaks Eesti riigi territooriumi vastu suunatud ründe puhul kaitseväe poolt jõu kasutamise alustamise kaitseminister või pädev ülem. Ebaselgeks jääb, kes see on. Engel teeb ettepaneku, et selle üle otsustaks vabariigi valitsuse (alternatiiv kaitseministri) ettepanekul president. Sellised regulatsioonid kaitseväe või kaitseliidu kasutamiseks erakorralise seisukorra või eriolukorra ajal on juba sätestatud vastavates seadustes.
Analoogne probleem on ka tsiviilõhusõiduki tekitatud ohu tõrjumisega rahu ajal. Eelnõu kohaselt otsustab selle kaitseminister või vabariigi valitsuse poolt volitatud minister. Engel juhib tähelepanu, et see säte, nagu ka kehtiva rahuaja riigikaitse seaduse samateemaline säte, ei ole kooskõlas põhiseadusega.
Samuti osutab Engel, et menetletavas eelnõus puudub vabariigi presidendil pädevus riigikaitse kõrgeima juhina. Tal ei oleks sisulist rolli riigikaitse kõrgema juhina. Kuid isegi kui põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu võetaks vastu esialgsel kujul ja ta jõustuks, jääks vabariigi president riigikaitse kõrgeimaks juhiks.
Eelnõus on kaitseväe staatus määratletud sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutusena kaitseministeeriumi valitsemisalas. Riigikogu kantselei juriidilise osakonna nõuniku Andres Kulu arvates läheb see säte vastuollu põhiseadusega nii kehtiva põhiseaduse kui ka põhiseaduse muudetava redaktsiooni kohaselt. Vabariigi presidendilt kui riigikaitse kõrgeimalt juhilt võetakse õigus anda korraldusi oma alluvatele. Juhul kui president seda teeks, satuks ta omakorda vastuollu põhiseaduses määratletud võimude lahususe põhimõttega (riigikaitsekomisjoni istungi protokoll, 10.03. 2008).
Eelnõu sätestab kaitseväeluure ühe ja ainsa ülesandena andmete kogumise ja töötlemise riigi sõjaliseks kaitsmiseks. Kulu arvates on täiesti arusaamatu, et seejuures pole kaitseväeluurele isegi antud õigust teostada vastuluuret Eestis paiknevates kaitsejõudude üksustes.
Eelmise õiguskantsleri Allar Jõksi seisukoht on, et kaitseväe korralduse seaduses tuleb defineerida juhtimisulatused ning kehtestada käsuõiguse liigid, mõistemahud ja juhtimispädevus. Seaduse eelnõu seda ei sisalda.
Andres Mihkels, riigikogu riigikaitsekomisjoni nõunik aastail 1995–2002, näeb nii rahuaja riigikaitse seaduses kui ka kaitse-väe korralduse seaduse eelnõus vastuolusid põhiseaduse, riigikohtu otsuse ja õiguskantslerite arvamustega. (Delfi, 16.01.2008)
Tsiviilkontrolli ostukäru
Andres Kulu hindab samuti, et kaitseväe korralduse seaduse eelnõu on õiguslikust ja ka terve mõistuse aspektist vaadeldes nõrk ja ülimalt probleemne. Eelnõu sisaldab endas kehtiva põhiseadusega vastuolus olevaid sätteid, mille koostamisel ei ole isegi arvestatud juba jõustunud riigikohtu lahendit. Kulu hinnangul on selle tinginud eelnõu autorite soov ükskõik milliste vahenditega allutada endale “demokraatliku tsiviilkontrolli parema teostamise” ettekäändel kaitsejõudude juhtimine.
Andres Mihkels on öelnud, et tsiviilkontroll kaitsejõudude üle toimib: “Tsiviilkontrolli mõiste ei ole ostukäru, mida igaüks võib oma soovi järgi täita. Eestis on täidetud kõik tsiviilkontrolli üldtunnustatud nõuded: meil on demokraatlikult valitud riigikogu ja valimistulemuste põhjal moodustatud valitsus; meil kehtivad seadused ja kohut mõistab ainult kohus; riigil on tsiviilisikust riigipea, kes on ühtlasi riigikaitse kõrgeim juht; kaitseministriks on tsiviilisik; kaitseväe üle kehtib ka parlamentaarne kontroll (mida president Toomas Hendrik Ilvese esitatud põhiseaduse muutmise ettepaneku jõustumine vähendaks); meil on ajakirjandusvabadus; kaitseväelane ei tohi olla riigikogu liige, poliitilisel või muul taolisel valitaval kohal.”
Eesti tsiviilkontrolli eripäraks on paraku see, et kaitseministeeriumi endised ja praegused tipp-ametnikud ongi seda ostukäruna käsitanud ning vastavalt oma soovile ka täita püüdnud. Nad soovivad, et Eesti riigikaitse kõrgeim juht oleks kaitseminister. Nad soovivad juhtida ministri nimel kaitseväge. Selle nimel ohverdatakse kõik muu, sealhulgas kaitseväe sisuline toimine.
Öeldakse, et tippjurist räägib musta valgeks ja vastupidi. Põhiseadusele ja põhiseaduslikele seadustele ei tohiks siiski läheneda nurgaadvokaadi kombel. Just see lähenemine on põhjuseks, miks kaitseväe korralduse seadust pole siiani olemas ning mis võib venitada selle vastuvõtmist ka edaspidi.
