Link kopeeritud!

LEO KUNNAS: Riigikaitsega ei mängita

 (134)
LEO KUNNAS: Riigikaitsega ei mängita
----

Sot­siaal­de­mok­raa­did ja nen­de mõtte­kaas­la­sed on ee­lar­ve­puu­dujää­gi lap­pi­mi­seks pak­ku­nud väl­ja kait­se­ku­lu­tus­te vä­hen­da­mist ühe prot­sen­di­ni SKT-st.


Mi­da sää­ra­ne mäng rii­gi­kait­se­ga tä­hen­daks? Kui­das mõju­taks see Ees­ti tõsi­selt võeta­vust ja usal­dusväär­sust liit­las­te sil­mis?

Kõige­pealt, mil­li­se sõja­li­se rii­gi­kait­se Ees­ti sel­le ra­ha eest üld­se saaks? Vas­tust po­le va­ja kau­gelt ot­si­da, sest 1990. aas­ta­tel olid meie sõja­li­sed ku­lu­tu­sed al­la 1% SKT-st. Al­les 2001. aas­tal jõuti 1,09%-ni ja se­da­gi tä­nu osa pii­ri­val­ve­ku­lu­de kir­ju­ta­mi­se­le kait­se­ku­lu­tus­te ar­ve­le.

Sel­le ra­ha eest sai siis ja saab ka nüüd ai­nult vä­ga lühi­kes­teks mõnep­äe­vas­teks vii­vi­tus­la­hin­gu­teks ja sis­si­te­ge­vu­seks võime­li­se kait­sev­äe. Sää­ra­se kait­sev­äe­ga ei oleks võima­lik ära hoi­da Ees­ti ter­ri­too­riu­mi suh­te­li­selt kii­ret oku­pee­ri­mist. Pi­ke­maa­ja­lis­teks vii­vi­tus­la­hin­gu­teks ja kait­se­la­hin­gu­teks on va­ja maav­äe ter­vik­lik­ku tu­lesüstee­mi, kus ja­lavä­ge toe­ta­vad tei­sed rel­va­lii­gid – suurtükivä­gi, õhutõrje ja pio­nee­ri­tee­nis­tus – ning on ole­mas toi­miv juh­ti­mi­ne, si­de ja luu­re ning ko­gu süstee­mi suu­de­tak­se lo­gis­ti­li­selt toe­ta­da. Pas­lik on mee­nu­ta­da, et ku­ni 1990. aas­ta­te lõpu­ni koos­nes Ees­ti kait­sevä­gi pea­mi­selt ja­lav­äeüksus­test, kes olek­sid pi­da­nud võit­le­ma üksi, il­ma teis­te rel­va­lii­ki­de toe­tu­se­ta. Tei­sed maav­äe rel­va­lii­gid loo­di al­les 1990. aas­ta­te lõpus või hil­jem ja nen­de areng on osu­tu­nud võima­li­kuks käe­so­le­val kümnen­dil, mil sõja­li­seks rii­gi­kait­seks on eral­da­tud roh­kem ra­ha.  

Samal teemal:

Kait­se­ku­lu­tus­te vä­hen­da­mi­ne ühe prot­sen­di­ni SKT-st tä­hen­daks see­ga ta­ga­si­mi­ne­kut 1990. aas­ta­tes­se. Kuid me kuu­lu­me nüüd NA­TO-sse. Mil vii­sil, mis mee­to­di­te ja va­hen­di­te­ga ning kui kaua ole­me võime­li­sed oma rii­ki kaits­ma, ei ole enam pel­galt meie si­sea­si. Me pa­nek­si­me oma liit­la­sed vä­ga ras­kes­se olu­kor­da, kui Ees­ti kait­sevä­gi ja kait­se­liit ei suu­daks liit­lasvä­ge­de saa­bu­mi­se­ni vä­he­malt rii­gi võtme­piir­kon­di en­da käes hoi­da.

NA­TO-sse kuu­lu­mi­ne tä­hen­dab ka se­da, et ole­me võtnud en­da­le ter­ve hul­ga liit­las­ko­hus­tu­si, ala­tes väevõime-eesmär­ki­de täit­mi­sest ku­ni Af­ga­nis­ta­ni sõjas osa­le­mi­se­ni. Kui püüak­si­me en­da­le võetud ko­hus­tu­si se­ni­ses ma­hus eda­si täi­ta, tä­hen­daks see ise­gi mit­te enam sis­siar­meed, vaid es­ma­se ise­seis­va kait­sevõime täie­lik­ku kok­ku­va­ri­se­mist. Sa­mu­ti püüak­sid meie kait­se­po­lii­ti­li­sed ot­sus­ta­jad iga hin­na eest me­revä­ge ja õhuvä­ge al­les hoi­da, mis süven­daks tek­ki­vat res­sur­si­vae­gust ja sel­lest tu­le­ne­vat kaost veel­gi.

Võib-ol­la näe­vad sot­sid oma ees­ku­ju Lä­tis ja Lee­dus, kus kait­se­ku­lu­tu­si on vä­hen­da­tud um­bes 1–1,1%-ni SKT-st? Meie lõuna­naab­rid on ju­ba va­rem ot­sus­ta­nud es­ma­sest ise­seis­vast kait­sevõimest loo­bu­da. Seepä­rast ei ole meil põhjust en­nast Lä­tit või Lee­du­ga võrrel­da. See oleks sa­ma, na­gu kut­su­da ma­jan­du­ses üles võtma ees­ku­ju rii­ki­dest, kel­le kre­dii­di­rei­ting on lan­ge­nud ma­da­la­le ta­se­me­le.

Kui kel­lel­gi liit­las­test peaks sel sa­jan­dil va­ja mi­ne­ma NA­TO 5. ar­tik­li ope­rat­sioo­ni oma ter­ri­too­riu­mi kait­seks, siis tõen­äo­li­selt paik­neks see riik Bal­ti­ku­mis. Es­ma­sest ise­seis­vast kait­sevõi-mest loo­bu­mi­ne ja väik­sed kait­se­ku­lu­tu­sed te­ki­ta­vad jul­geo­le­ku­vaa­ku­mit, mis suu­ren­dab sõja­list oh­tu. Kui ma­jan­du­ses pea­me olu­li­seks, et Ees­ti Lä­tist ja Lee­dust võima­li­kult pal­ju eris­tuks, siis sõja­li­ses rii­gi­kait­ses on meie lõuna­naab­ri­te teh­tud vi­ga­de tõttu tao­li­ne eris­tu­mi­ne prae­gu veel­gi olu­li­sem.

„Stalin, palun oodake!”

Ka on pa­ku­tud väl­ja kait­se­ku­lu­tus­te „a­ja­ta­mis­t” või eda­silükka­mist. 1990. aas­ta­tel muud ei teh­tud­ki kui lüka­ti eda­si. Aja­ta­mi­se koh­ta on meil aja­loost võtta veel tei­ne­gi, pal­ju kur­vem näi­de 1930. aas­ta­test. Võib-ol­la oleks pre­si­dent Päts pi­da­nud mi­ne­ma 1939. aas­tal Jos­sif  Vis­sa­rio­no­vitši juur­de ja pa­lu­ma, et too oma akt­sioo­ne sa­mu­ti na­tu­ke eda­si lükkaks, näi­teks 1944. aas­ta­ni, mil Ees­ti sõjav­äe mo­der­ni­see­ri­mi­ne oleks jõutud lõpu­ni viia?

Loe veel

Re­for­mie­ra­kond­las­te lem­mikväl­jen­deid on ol­nud „mak­su­de­ga ei män­gi­ta”. Sel­les küsi­mu­ses tu­leb sot­si­de­le au an­da: mak­su­de­ga po­le­gi mõtet män­gi­da, neid on va­ja tõsta, et õhu­ke­ne riik võiks üld­se pin­nal püsi­da. Mui­du ei jää muud üle kui män­gi­da teis­te vald­kon­da­de, näi­teks ter­vis­hoiu, sot­siaal­hoo­le­kan­de, ha­ri­du­se või si­se­jul­geo­le­ku­ga. Või siis sõja­li­se rii­gi­kait­se­ga, na­gu sot­sid ise pa­ku­vad. Kuid see on vä­ga oht­lik mäng, sest tä­hen­dab män­gi­mist rii­gi ek­sis­tent­si ja meie liit­las­te üht­su­se­ga.

Nõuko­gu­de-aeg­ses fil­mis „Ini­me­sed sõdu­ri­si­ne­li­s” ka­su­tab üks te­ge­las­test väl­jen­dit „eest­las­te traa­gi­ka”. Bri­gaa­di­kind­ral Ur­mas Roo­simä­ge pa­raf­ra­see­ri­des seis­neb sot­si­de juht­kon­na, na­gu kah­juks ka mit­me­te teis­te meie po­lii­ti­ku­te ja rii­gia­met­ni­ke traa­gi­ka sel­les, et nad ei usu Ees­ti sõja­li­se kaits­mi­se võima­lik­kus­se meie ko­da­ni­ke kä­te­ga. Nen­de kree­do on, et liit­la­sed peak­sid tu­le­ma ja võit­le­ma meie eest. Kuid miks peak­sid liit­la­sed Ees­ti kaits­mi­se võima­lik­kus­se us­ku­ma või am­mu­gi Ees­tit kaits­ma, kui me ise sel­le võima­lik­ku­ses kaht­le­me ja vas­ta­valt käi­tu­me?

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare