Kui Ees­ti aja­lu­gu koos­neks ai­nult alis­tu­mis­test, po­leks meil ju võidupüha, mi­da tä­his­ta­da, ise­seis­vast rii­gist rää­ki­ma­ta.

Ma ei ar­va, et ühe-ka­he ar­tik­li või ise­gi kümne või sa­ja raa­ma­tu abil võiks veen­da alis­tu­mi­se pool­da­jaid ja õigus­ta­jaid nen­de sei­su­ko­ha eks­lik­ku­ses. Kuid omaen­da mõtte­vii­si si­su­li­seks mõist­mi­seks soo­vi­tan neil lu­ge­da üht lõiku Al­bert Spee­ri mä­les­tus­te­raa­ma­tust (lk 142): „1939. aas­ta 15. märt­sil ju­ha­ta­ti Tšeh­hos­lo­vak­kia pre­si­dent Hit­le­ri uu­de ka­bi­net­ti. Sel­les ruu­mis lei­dis aset tragöö­dia, mis al­gas Hác­ha alis­tu­mi­se­ga öö­sel ja te­ma maa oku­pee­ri­mi­se­ga va­ra­hom­mi­kul. „Lõppu­de lõpuks tööt­le­sin ma se­da va­na meest nii,” rää­kis Hit­ler hil­jem, „et te­ma när­vid olid täies­ti lä­bi ja ta oli ju­ba val­mis al­la kir­ju­ta­ma; siis aga tu­li süda­mea­takk. Kõrval­toas te­gi mi­nu arst dr Mo­rell tal­le ühe süsti, mis aga mõjus lii­ga­gi häs­ti. Hác­ha ko­gus jõudu, elav­nes ja ei taht­nud­ki enam al­la kir­ju­ta­da, ku­ni ma ta lõpli­kult al­la su­ru­sin.”

Pa­re­mat näi­det sel­le koh­ta, et vas­tu­pa­nu või alis­tu­mi­se küsi­mus ei ole te­ge­li­kult sõja­lis-po­lii­ti­li­ne, sõja­lis-st­ra­tee­gi­li­ne või sõja­lis-teh­ni­li­ne, on ras­ke lei­da.  Need ot­su­sed on sõltu­nud ja sõl-tu­vad ka edas­pi­di es­ma­joo­nes inimpsüühi­kas ja -tead­vu­ses toi­mu­vast ning väl­jen­da­vad eelkõige ot­sus­ta­ja­te mo­raal­set kind­lust ja ta­het, või siis nen­de puu­du­mist.

Maail­ma aja­loost võib lei­da küllalt juh­tu­meid, kus rii­gid, ar­meed või väe­koon­di­sed on alis­tu­nud, il­ma et sõja­lis-st­ra­tee­gi­li­ne olu­kord, jõuva­he­kor­rad vaen­la­se­ga ning nen­de po­tent­siaal­ne võit­lusvõime olek­sid sää­rast käi­tu­mist eel­da­nud või põhjen­da­nud. Tšeh­hos­lo­vak­kia soos­tu­mi­ne Münc­he­ni so­bin­gu­ga ning Su­dee­di­maa loo­vu­ta­mi­ne 1938. aas­tal so­bib siia klas­si­ka­li­seks näi­teks. Ise­gi 1939. aas­ta märt­sis, kui Su­dee­di­maa ning seal paik­ne­nud kind­lus­tu­sed olid ju­ba kao­ta­tud, oli Tšeh­hoslo­vak­kial tun­du­valt suu­rem po­tent­siaal Sak­sa­maa­le vas­tu­hak­ka­mi­seks kui Bal­ti rii­ki­del või Soo­mel sa­ma aas­ta sügi­sel-tal­vel Nõuko­gu­de Lii­du­le.

Tahe võidelda

Sa­ma pal­ju võib lei­da ka juh­tu­meid, kus olu­kord on ol­nud sõja­li­ses mõttes täies­ti loo­tu­se­tu, kuid ik­ka­gi on va­li­tud vas­tu­pa­nu. Lä­hia­ja­loost on heaks näi­teks tei­ne Tšetšee­nia sõda, mil­le pu­hul sis­si­te­ge­vus kes­tab siia­maa­ni. Kui 1991. aas­ta au­gus­tisünd­mu­sed olek­sid lõppe­nud putšis­ti­de võidu­ga, oleks ena­mik mõnest tu­han­dest kait­se­liit­la­sest, kes olid too­na val­mis vas­tu hak­ka­ma, kao­ta­nud elu või ter­vi­se ning sõja­list edu po­leks saa­vu­ta­tud.

Miks olid need me­hed, kel­lel si­su­li­selt pol­nud mit­te mi­da­gi, val­mis täies­ti loo­tu­se­tus olu­kor­ras võit­le­ma? Miks sa­mal ajal Ees­ti po­lii­ti­li­ne juht­kond, kel­le kä­su­tu­ses oli ter­ve ar­mee, 1939. aas­tal alis­tus, ar­va­tes, et on tei­nud eri­ti ka­va­la po­lii­ti­li­se manööv­ri?

Vas­tust nei­le küsi­mus­te­le ei ole va­ja ot­si­da po­lii­ti­lis­test ja sõja­lis­test olu­kor­ra­hin­nan­gu­test, liit­las­test või nen­de puu­du­mi­sest, jõuva­he­kor­da­dest, sõja­listeh­ni­li­sest po­tent­siaa­list või veel min­gi­test ob­jek­tiiv­se­test te­gu­ri­test. See pei­tub hoo­pis­ki ka­hes täies­ti sub­jek­tiiv­ses fak­to­ris – usus võit­lu­se pa­re­mus­se alis­tu­mi­se ees ning tah­tes võidel­da või nen­de mõle­ma puu­du­mi­ses ning hir­mus, mis ta­het hal­vab ja us­ku hä­vi­tab.

Mil­le­le siis tu­gi­neb usk alis­tu­mi­se ka­su­lik­kus­se ning võit­lus­tah­te puu­du­mi­ne? See al­gab kä­sit­lu­sest, et meie aja­lu­gu on ol­nud vi­lets ja ar­me­tu. Sää­ra­se aja­lootõlgen­du­se­ga ei saa kui­da­gi nõus­tu­da. Vas­tu­pi­di – Ees­ti aja­lu­gu on vä­ga ri­kas ja mit­mekülg­ne ning koos­neb kõigi siin ela­nud ja ela­va­te rah­vas­te lu­gu­dest. Meil ei ole põhjust hä­be­ne­da ka oma sõjaa­ja­lu­gu, na­gu tih­ti te­hak­se. Kas tões­ti ta­ha­me väi­ta, et eest­la­sed ei võidel­nud­ki or­duv­äes, Root­si ku­nin­ga lip­pu­de all või Ve­ne tsaa­ri kroo­nus? 700-aas­ta­se or­japõlve kä­sit­lus oli õigus­ta­tud rah­vus­li­kul är­ka­mi­sa­jal, kuid võtta se­da Ees­ti aja­loo kesk­se kont­sept­sioo­ni­na veel 21. sa­jan­di al­gu­se aja­loo­tead­mis­te kon­teks­tis on peh­melt öel­des naiiv­ne.

Aja­loo­ga ei ole va­ja lep­pi­da või mit­te lep­pi­da. Mi­ne­vik­ku on liht­salt va­ja uu­ri­da, te­ha jä­rel­du­si ning jä­rel­dus­test õppi­da. Kont­ra­fak­ti­lis­te aja­loost­se­naa­riu­mi­de mo­del­lee­ri­mi­ne on üks võima­lus, mis ai­tab aja­lu­gu süga­va­malt mõis­ta. Mi­nu eesmärk oli näi­da­ta fak­ti­de ning pro­fes­sio­naal­se sõja­li­se analüüsi abil, et 1939. aas­ta alis­tu­mi­se pu­hul ei ol­nud te­gu min­gi ai­numõel­da­va „ob­jek­tiiv­se reaal­su­se­ga”, na­gu väi­da­vad alis­tu­mi­se pool­da­jad.

Liitlase reetmine

Ka oleks vi­ga kä­si­ta­da aja­loosünd­mu­si, ükskõik kas tõeli­si või kont­ra­fak­ti­li­si, iseen­das­se sum­bu­va­te eral­di sei­ka­de­na. 1939. aas­tal baa­si­de le­pin­gu­le al­la­kir­ju­ta­mi­se ja alis­tu­mi­se­ga reet­si­me  oma liit­la­se Lä­ti ning mõju­ta­si­me vä­ga tu­ge­vas­ti Lä­ti ja Lee­du ana­loog­seid ot­su­seid. Sa­ma loo­gi­ka jär­gi oleks Ees­ti ot­sus vas­tu­pa­nu osu­ta­da mõju­ta­nud jär­gi­ma meie ees­ku­ju ka Lä­tis ja Lee­dus.

Miks ma väi­dan, et Nõuko­gu­de Liit oleks Ees­ti ra­huet­te­pa­ne­ku pä­rast nel­ja- ku­ni kümnenä­da­last sõdi­mist vas­tu võtnud? Sõda pee­tak­se tea­ta­vas­ti po­lii­ti­lis­te eesmär­ki­de saa­vu­ta­mi­se ni­mel. 1939. aas­tal oli Nõuko­gu­de Lii­du eesmär­giks baa­si­de loo­mi­ne Bal­ti­ku­mis. Mosk­va oleks ra­hu­le­pin­gu­ga oma taht­mi­se saa­vu­ta­nud.

Al­ter­na­tii­viks oleks ol­nud suurvõimu­le alan­da­va sõja jät­ka­mi­ne ning aja­li­ne ta­ker­du­mi­ne. Kes on vä­he­gi kur­sis Tei­se maail­masõja sünd­mus­te­ga, teab, kui kaua ku­lus saks­las­tel 1941. aas­tal ning Pu­naar­meel 1944. aas­tal Ees­ti saar­te val­lu­ta­mi­seks. Neid ei kaits­nud kum­malt­ki poolt min­gid hii­ge­lar­meed, vaid ta­ga­si­hoid­li­kud üksu­sed. Kui Pu­naar­meel ei õnnes­tu­nud ku­ni sõja vii­ma­se päe­va­ni Ku­ra­maad val­lu­ta­da, siis po­le ka põhjust ala­hin­na­ta lät­las­te vas­tu­pa­nuvõima­lu­si, kel­lel olid 1939. aas­tal Bal­ti­ku­mi pa­ri­mad rel­vajõud.

Kas mi­nu kont­ra­fak­ti­list 1939. aas­ta sünd­mus­te kä­sit­lust võib ni­me­ta­da ul­jaks, on loo­mu­li­kult mait­se küsi­mus. Lu­gu­pee­tud tõlki­ja ja kir­ja­nik Enn Soo­saar esi­tas vas­tu­seks al­ter­na­tiiv­se kont­ra­fak­ti­li­se aja­lookä­sit­lu­se, mil­le märksõnad olid tin­gi­mus­te­ta ka­pi­tu­lat­sioon, 50 000 –60 000 sõja­van­gi ning kümme kor­da roh­kem küüdi­ta­tuid kui 1941. aas­tal.

Kõige­pealt, kui Pu­naar­mee oleks ku­na­gi 1940. aas­ta jaa­nua­ris meie vii­ma­sed väi­ke­saa­red lõpuks oku­pee­ri­nud ja Ees­ti val­lu­ta­nud, ning ole­ta­da, et kõik sõja­van­gid oleks viim­se­ni hu­ka­tud, ei oleks ta­pe­tu­te arv ik­ka­gi üle­ta­nud meie Tei­se maail­ma-sõja ja järg­ne­nud va­ba­dusvõit­lu­se te­ge­lik­ke kao­tu­si. Tei­seks, kui väi­ta, et ise­gi ko­gu meie tsi­vii­le­la­nik­kond oleks küüdi­ta­tud, na­gu juh­tus näi­teks tšet­see­ni­de ja krim­mi­ta­tar­las­te­ga, siis ei oleks see ik­ka­gi ees­ti rah­vast hä­vi­ta­nud, vaid meie kao­tu­sed olek­sid jää­nud sa­mas­se suu­rusjär­ku nei­le rah­vas­te­le osaks lan­ge­nu­ga.

Ühed suuremad kaotused

Te­ge­li­kult puu­dub kum­mal­gi ole­tu­sel vä­he­gi rea­list­lik põhi. Meie võima­li­ke kao­tus­te ob­jek­tiiv­ne hin­da­mi­ne on võima­lik kõigi Tei­ses maail­masõjas osa­le­nud rah­vas­te te­ge­li­ke kao­tus­te võrd­le­va analüüsi, mit­te mil­le­gi muu kau­du. Siin võib väl­ja tuua kaks tõsias­ja: Ees­ti ko­da­ni­ke kao­tu­sed kuu­lu­vad vaiel­da­ma­tult suu­re­ma­te kil­da, sa­mal ajal kui mit­te üks­ki sõdiv rah­vus ei kao­ta­nud üle 30 prot­sen­di oma liik­me­test. Hoo­li­ma­ta ko­gu lu­gu­pi­da­mi­sest Enn Soo­saa­re isi­ku vas­tu, ar­van ma, et te­ma aru­saam läh­tub peaas­ja­li­kult hir­must, mis oleks võinud vas­tu­pa­nu kor­ral meie­ga juh­tu­da. Hir­mul on aga suu­red sil­mad.

Jul­gen väi­ta, et eest­la­sed on üks kõige vä­hem oma aja­loost õppi­nud rah­vas. Kui näi­teks Nor­ra ku­nin­gas an­dis pä­rast Teist maail­masõda väl­ja ku­ning­li­ku kä­su (royal dec­ree), mis kuu­lu­tas edas­pi­di iga alis­tu­miskä­su ju­ba et­te eba­sea­dus­li­kuks ning alis­tu­mi­se­le kaa­saai­ta­jad ree­tu­ri­teks, siis meil lei­dub alis­tu­mis­fi­lo­soo­fiast läh­tu­jaid pa­ra­ku nii po­lii­ti­ku­te kui ka rii­gia­met­ni­ke hul­gas. Rii­gi­kait­se­ga te­ge­le­mi­se ase­mel peak­sid sää­ra­sed isi­kud mi­ne­ma hoo­pis krii­sist vae­va­tud rah­va­ma­jan­dust elav­da­ma. Mui­du võib Ees­tit ku­na­gi tu­le­vi­kus jäl­le­gi ta­ba­da olu­kord, kus peab alis­tu­ma, sest se­da nõuab „ob­jek­tiiv­ne reaal­su­s”.

Lõpuks on mul 1939. aas­ta alis­tu­mi­se pool­da­ja­te­le ja õigus­ta­ja­te­le veel üks soo­vi­tus:  and­ke al­la vaid­lu­ses alis­tu­mi­se üle! Te ju pea­te alis­tu­mist õigeks. 

Varem samal teemal:

Leo Kunnas „Sõda alistumise asemel”, EPL 23.02; Enn Soosaar „Ajalooga leppimine – kas eestlastele talumatu?”, EPL 28.03;

Allan Käro „Ajalooga leppijate tagantjärele tarkusest”,

EPL 09.04