LEO KUNNAS: Sõda alistumise asemel II
Kui Eesti ajalugu koosneks ainult alistumistest, poleks meil ju võidupüha, mida tähistada, iseseisvast riigist rääkimata.
Ma ei arva, et ühe-kahe artikli või isegi kümne või saja raamatu abil võiks veenda alistumise pooldajaid ja õigustajaid nende seisukoha ekslikkuses. Kuid omaenda mõtteviisi sisuliseks mõistmiseks soovitan neil lugeda üht lõiku Albert Speeri mälestusteraamatust (lk 142): „1939. aasta 15. märtsil juhatati Tšehhoslovakkia president Hitleri uude kabinetti. Selles ruumis leidis aset tragöödia, mis algas Hácha alistumisega öösel ja tema maa okupeerimisega varahommikul. „Lõppude lõpuks töötlesin ma seda vana meest nii,” rääkis Hitler hiljem, „et tema närvid olid täiesti läbi ja ta oli juba valmis alla kirjutama; siis aga tuli südameatakk. Kõrvaltoas tegi minu arst dr Morell talle ühe süsti, mis aga mõjus liigagi hästi. Hácha kogus jõudu, elavnes ja ei tahtnudki enam alla kirjutada, kuni ma ta lõplikult alla surusin.”
Paremat näidet selle kohta, et vastupanu või alistumise küsimus ei ole tegelikult sõjalis-poliitiline, sõjalis-strateegiline või sõjalis-tehniline, on raske leida. Need otsused on sõltunud ja sõl-tuvad ka edaspidi esmajoones inimpsüühikas ja -teadvuses toimuvast ning väljendavad eelkõige otsustajate moraalset kindlust ja tahet, või siis nende puudumist.
Maailma ajaloost võib leida küllalt juhtumeid, kus riigid, armeed või väekoondised on alistunud, ilma et sõjalis-strateegiline olukord, jõuvahekorrad vaenlasega ning nende potentsiaalne võitlusvõime oleksid säärast käitumist eeldanud või põhjendanud. Tšehhoslovakkia soostumine Müncheni sobinguga ning Sudeedimaa loovutamine 1938. aastal sobib siia klassikaliseks näiteks. Isegi 1939. aasta märtsis, kui Sudeedimaa ning seal paiknenud kindlustused olid juba kaotatud, oli Tšehhoslovakkial tunduvalt suurem potentsiaal Saksamaale vastuhakkamiseks kui Balti riikidel või Soomel sama aasta sügisel-talvel Nõukogude Liidule.
Tahe võidelda
Sama palju võib leida ka juhtumeid, kus olukord on olnud sõjalises mõttes täiesti lootusetu, kuid ikkagi on valitud vastupanu. Lähiajaloost on heaks näiteks teine Tšetšeenia sõda, mille puhul sissitegevus kestab siiamaani. Kui 1991. aasta augustisündmused oleksid lõppenud putšistide võiduga, oleks enamik mõnest tuhandest kaitseliitlasest, kes olid toona valmis vastu hakkama, kaotanud elu või tervise ning sõjalist edu poleks saavutatud.
Miks olid need mehed, kellel sisuliselt polnud mitte midagi, valmis täiesti lootusetus olukorras võitlema? Miks samal ajal Eesti poliitiline juhtkond, kelle käsutuses oli terve armee, 1939. aastal alistus, arvates, et on teinud eriti kavala poliitilise manöövri?
Vastust neile küsimustele ei ole vaja otsida poliitilistest ja sõjalistest olukorrahinnangutest, liitlastest või nende puudumisest, jõuvahekordadest, sõjalistehnilisest potentsiaalist või veel mingitest objektiivsetest teguritest. See peitub hoopiski kahes täiesti subjektiivses faktoris – usus võitluse paremusse alistumise ees ning tahtes võidelda või nende mõlema puudumises ning hirmus, mis tahet halvab ja usku hävitab.
Millele siis tugineb usk alistumise kasulikkusse ning võitlustahte puudumine? See algab käsitlusest, et meie ajalugu on olnud vilets ja armetu. Säärase ajalootõlgendusega ei saa kuidagi nõustuda. Vastupidi – Eesti ajalugu on väga rikas ja mitmekülgne ning koosneb kõigi siin elanud ja elavate rahvaste lugudest. Meil ei ole põhjust häbeneda ka oma sõjaajalugu, nagu tihti tehakse. Kas tõesti tahame väita, et eestlased ei võidelnudki orduväes, Rootsi kuninga lippude all või Vene tsaari kroonus? 700-aastase orjapõlve käsitlus oli õigustatud rahvuslikul ärkamisajal, kuid võtta seda Eesti ajaloo keskse kontseptsioonina veel 21. sajandi alguse ajalooteadmiste kontekstis on pehmelt öeldes naiivne.
Ajalooga ei ole vaja leppida või mitte leppida. Minevikku on lihtsalt vaja uurida, teha järeldusi ning järeldustest õppida. Kontrafaktiliste ajaloostsenaariumide modelleerimine on üks võimalus, mis aitab ajalugu sügavamalt mõista. Minu eesmärk oli näidata faktide ning professionaalse sõjalise analüüsi abil, et 1939. aasta alistumise puhul ei olnud tegu mingi ainumõeldava „objektiivse reaalsusega”, nagu väidavad alistumise pooldajad.
Liitlase reetmine
Ka oleks viga käsitada ajaloosündmusi, ükskõik kas tõelisi või kontrafaktilisi, iseendasse sumbuvate eraldi seikadena. 1939. aastal baaside lepingule allakirjutamise ja alistumisega reetsime oma liitlase Läti ning mõjutasime väga tugevasti Läti ja Leedu analoogseid otsuseid. Sama loogika järgi oleks Eesti otsus vastupanu osutada mõjutanud järgima meie eeskuju ka Lätis ja Leedus.
Miks ma väidan, et Nõukogude Liit oleks Eesti rahuettepaneku pärast nelja- kuni kümnenädalast sõdimist vastu võtnud? Sõda peetakse teatavasti poliitiliste eesmärkide saavutamise nimel. 1939. aastal oli Nõukogude Liidu eesmärgiks baaside loomine Baltikumis. Moskva oleks rahulepinguga oma tahtmise saavutanud.
Alternatiiviks oleks olnud suurvõimule alandava sõja jätkamine ning ajaline takerdumine. Kes on vähegi kursis Teise maailmasõja sündmustega, teab, kui kaua kulus sakslastel 1941. aastal ning Punaarmeel 1944. aastal Eesti saarte vallutamiseks. Neid ei kaitsnud kummaltki poolt mingid hiigelarmeed, vaid tagasihoidlikud üksused. Kui Punaarmeel ei õnnestunud kuni sõja viimase päevani Kuramaad vallutada, siis pole ka põhjust alahinnata lätlaste vastupanuvõimalusi, kellel olid 1939. aastal Baltikumi parimad relvajõud.
Kas minu kontrafaktilist 1939. aasta sündmuste käsitlust võib nimetada uljaks, on loomulikult maitse küsimus. Lugupeetud tõlkija ja kirjanik Enn Soosaar esitas vastuseks alternatiivse kontrafaktilise ajalookäsitluse, mille märksõnad olid tingimusteta kapitulatsioon, 50 000 –60 000 sõjavangi ning kümme korda rohkem küüditatuid kui 1941. aastal.
Kõigepealt, kui Punaarmee oleks kunagi 1940. aasta jaanuaris meie viimased väikesaared lõpuks okupeerinud ja Eesti vallutanud, ning oletada, et kõik sõjavangid oleks viimseni hukatud, ei oleks tapetute arv ikkagi ületanud meie Teise maailma-sõja ja järgnenud vabadusvõitluse tegelikke kaotusi. Teiseks, kui väita, et isegi kogu meie tsiviilelanikkond oleks küüditatud, nagu juhtus näiteks tšetseenide ja krimmitatarlastega, siis ei oleks see ikkagi eesti rahvast hävitanud, vaid meie kaotused oleksid jäänud samasse suurusjärku neile rahvastele osaks langenuga.
Ühed suuremad kaotused
Tegelikult puudub kummalgi oletusel vähegi realistlik põhi. Meie võimalike kaotuste objektiivne hindamine on võimalik kõigi Teises maailmasõjas osalenud rahvaste tegelike kaotuste võrdleva analüüsi, mitte millegi muu kaudu. Siin võib välja tuua kaks tõsiasja: Eesti kodanike kaotused kuuluvad vaieldamatult suuremate kilda, samal ajal kui mitte ükski sõdiv rahvus ei kaotanud üle 30 protsendi oma liikmetest. Hoolimata kogu lugupidamisest Enn Soosaare isiku vastu, arvan ma, et tema arusaam lähtub peaasjalikult hirmust, mis oleks võinud vastupanu korral meiega juhtuda. Hirmul on aga suured silmad.
Julgen väita, et eestlased on üks kõige vähem oma ajaloost õppinud rahvas. Kui näiteks Norra kuningas andis pärast Teist maailmasõda välja kuningliku käsu (royal decree), mis kuulutas edaspidi iga alistumiskäsu juba ette ebaseaduslikuks ning alistumisele kaasaaitajad reeturiteks, siis meil leidub alistumisfilosoofiast lähtujaid paraku nii poliitikute kui ka riigiametnike hulgas. Riigikaitsega tegelemise asemel peaksid säärased isikud minema hoopis kriisist vaevatud rahvamajandust elavdama. Muidu võib Eestit kunagi tulevikus jällegi tabada olukord, kus peab alistuma, sest seda nõuab „objektiivne reaalsus”.
Lõpuks on mul 1939. aasta alistumise pooldajatele ja õigustajatele veel üks soovitus: andke alla vaidluses alistumise üle! Te ju peate alistumist õigeks.
Varem samal teemal:
Leo Kunnas „Sõda alistumise asemel”, EPL 23.02; Enn Soosaar „Ajalooga leppimine – kas eestlastele talumatu?”, EPL 28.03;
Allan Käro „Ajalooga leppijate tagantjärele tarkusest”,
EPL 09.04