Praegune kriis ei ole esimene ega jää viimaseks, millega Eesti Vabariigil tuleb oma eksistentsi jooksul rinda pista. Majanduskriisid tulevad ja lähevad, aga inimesed jäävad. Kuu aega tagasi kirjutasin, et meie mehed peaksid oma isarolli tõsisemalt võtma ja selles kontekstis oma väärtusi ümber hindama. Artikli lõpu poole tõdesin, et kahekümne aastaga on Eesti jäänud kahesaja tuhande inimese võrra väiksemaks, nõrgemaks ja vaesemaks. Vaevalt see fakt kedagi üllatab.

Ma ei ole esimeste hulgas, kes probleemi on tõstatanud, mitmed nimekad asjatundjad on analüüsinud rahvastiku vähenemise põhjuseid, samuti pakkunud välja lahendusi selle peatamiseks.

Aga kas probleemi sügavust on endale teadvustanud ka poliitilised otsustajad? Kas meie sotsiaalpoliitika on suunatud rahvaarvu suurendamisele? Mida peaks tegema, et Eesti rahvaarv hakkaks uuesti kasvama?

Emapalgast üksi on vähe

Varsti juba kaheksateistkümne-aastase ajalooga taasiseseisvunud Eesti Vabariigil on kahjuks ette näidata vaid kaks kaalukat sotsiaalpoliitilist sammu lastega perede toimetuleku kindlustamiseks – emapalk ja tulumaksu vähendamine alates kolmanda lapse sünnist. Kui Reformierakonna kaitse- ja majanduspoliitika ning praeguse kriisijuhtimise suhtes on põhjust olla kriitiline, siis emapalga pärast tasub oravaparteile au anda.

Kuid emapalgast on üksi vähe, sest lapse kasvatamine ei lõpe ju beebieas, vaid alles algab. Paraku on kõik lapse- ja lapsehooldustoetused jäänud mõnesaja krooni suurusjärku. Kui pensionid on vahepeal jõudnud mitu korda kasvada, siis niigi väikesed laste- ja lastehooldustoetused on lihtsalt unustatud ja kõrvale jäetud, nii et nende tähtsus on kahanenud pea olematuks. Kui viielapselise pere lapse- ja lapsehooldustoetused moodustavad kokku umbes 3000 krooni, siis pole tõesti millegagi hiilata.

Kui keegi on söandanud ülinapi lastetoetuse maksmist võr-relda lennukilt raha loopimisega, siis peab see olema tõesti väga väike ja armetu „moosiriiul”, kust Eesti Vabariigis lastetoetusi alla visatakse. Ka on tehtud ettepanekuid selle kaotamiseks. Lastetoetuse maksmise lõpetamine paneks lihtsalt küüniliselt punkti poolteise aastakümne tegematajätmistele, kui seda pole oluliselt suurendatud.

Loomulikult võib esitada küsimuse, kas lastetoetust on vaja maksta esimese lapse puhul ja tingimata kõigile. Kui palju, mitmendast lapsest alates ja kellele oleks vaja maksta, et sellest oleks kasu? Mida oleks veel vaja teha? Need ja paljud muud küsimused oleks pidanud saama vastuse ammu enne käesolevat kriisi.

Et neid pole esitatud ega neile konkreetsete meetmetega vastatud, tähendab ainult ühte – Eestis puudub süsteemne sotsiaalpoliitika, mille eesmärk oleks toetada laste kasvatamist ja lapsevanemaid. On fragmente, üksikuid detaile, kuid meil pole paraku terviklikku pikaajalist sotsiaalpoliitilist programmi, mis suudaks peatada rahvaarvu vähenemise, rääkimata rahvastiku juurdekasvuks eelduste loomisest.

Maksude tõstmine

Loomulikult ei oleks säärane kompleksne programm odav, vastupidi, see oleks väga kallis. Maksude tõstmine on vältimatu eelkõige just seetõttu, et riigi elementaarse eksistentsi ja julgeoleku tagamiseks on vaja palju rohkem raha, kui me praegu panustame. Maksude suurendamine ja sellega seoses teatud hulga rahvusliku rikkuse ümberjaotamine on siinkohal paratamatu, kui soovime saavutada vähegi arvestatava efekti.

Elanikkonna vähenemise ohtu on küll teadvustatud, aga mitte veel selles kontekstis, et tegu on meie ühiskonna ja riigi peamise probleemiga. Meie probleem number üks ei ole majandus, haridus ega isegi mitte riigi julgeolek – see on meie eksistents ise. Kui me ei suuda siin lähema paarikümne aastaga murrangut saavutada, jäävad mis tahes muu valdkonna edusammud lühiajaliseks.

Paradoks seisnebki selles, et meie ees on väljakutse terveks sajandiks, kuid poliitiliste otsustajate ajaperspektiiv piirdub lühikeste ajavahemikega. Siiani on leidmata vastus küsimusele, kuidas rahvusena, ühiskonnana ja riigina üldse ellu jääda.  

Lahenduste otsimisel võiks pihta hakata sellest, et praeguste ja edasiste eelarvekärbete puhul peaks rahule jätma valdkonnad, mis mõjutavad sündimust ja laste kasvatamist ning nende toimetulekut. Emapalga või mõne muu lastele ja nende vanematele suunatud toetuse vähendamine annaks ainult negatiivse efekti. Väide, et eelarves pole „pühasid lehmi”, tuleks meie pikaajalisi huvisid arvestades kõrvale jätta.

Kui esimene samm on tehtud, siis tekiks kas või ähmane lootus, et Eesti erakonnad suudavad ükskord välja kujundada pikaajalise erakondadeülese sotsiaalpoliitika, mille eesmärk on meie rahvaarvu suurendamine, samuti leppida kokku, kuidas seda finantseerida. Rahastamise on siin ülioluline, sest vajaminevad summad läheksid pensionidega samasse suurusjärku. Sõnades võivad ju kõik olla positiivsete meetmete poolt, aga kui nende rakendamiseks on vaja teha ebapopulaarseid või oma ideoloogilisele platvormile vastanduvaid otsuseid, jääb asi soiku.

Kuid mis on alternatiiv? Loota, et ajapikku laheneb probleem kuidagi iseenesest? Ei lahene, läheb ainult hullemaks. Lõppkokkuvõtteks jõuaks meie sotsiaalpoliitika varem või hiljem punkti, millest alates poleks võimalik enam riiklikke pensione välja maksta, sest tööealisi inimesi, kes nende maksmist rahastaksid, jääks liiga vähe.

Kartust, et juhul kui lastetoetus oleks liiga suur, võiksid mõned vanemad muuta laste kasvatamise omalaadseks äri-projektiks, ei saa tõsiselt võtta. Meil on palju ausaid ärimehi ning aus äri nõuab palju: ettevõtlikkust, leidlikkust ja nutikust. Liigkasuvõtmisel rajanev ärimudel neid omadusi ei nõua – piisab küünilisusest ja moraalitusest. Aga lapsed kui ärimudel – säärased juhtumid kvalifitseeruksid pigem psühhiaatria valdkonda.

Eesti sotsiaalpoliitikas on mõistlik tagasi pöörduda juurte juurde, kust meie rahvus, ühiskond ja riik alguse saavad. Selleks on vaja pikaajalist erakondadeülest lähenemist, mille eesmärk on rahvaarvu suurendamine ning mis suudab konkreetsete meetmete ja piisava rahastamise toel seatud eesmärgi ka saavutada.