LEO KUNNAS: Tunnen sõda liiga vähe
Kui 1980. aastatel said Afganistani sissid enda kätte kaasaskantavad õhutõrjeraketisüsteemid ning lasid nendega alla mõnisada Nõukogude armee helikopterit ja lennukit, räägiti jälle järjekordsest revolutsioonist sõjaasjanduses.
Kuid kõigile neile leiutistele vaatamata oli, on ja jääb sõda lihtsate jalaväesõdurite surmavõitluseks, et teatud maa-alasid vallutada või enda käes hoida. Kõik teised väe- ja relvaliigid sisuliselt toetavad jalaväge selle raske ülesande täitmisel. Iraagi sõda on veel kord näidanud, et raske pole vallutada, kuid raske on vallutatut hoida. See on taas tõestanud, et sõjanduses pole revolutsioone, on vaid igapäevane pidev areng, lakkamatu evolutsioon.
Kui USA sõdurid Iraaki tulid, polnud ka nende kõigil üksustel kõrbevorme ja korralikke soomusveste, rääkimata soomustatud Hummeritest, mehitamata lennuvahenditest või elektroonilise võitluse vahenditest, millega blokeeritakse sagedusalad, mida vaenlane kasutab distantsjuhitavate lõhkelaengute initsieerimiseks.
Siinse kogemuse valguses on näha, kui absurdne on idee, et NATO väikesed liikmesriigid peaksid leidma endale mingi ni‰ivõimekuse stiilis: küpsetage suuremate jaoks leiba või koristage peldikuid, ka poleks vaja karta, et keegi võiks surma saada.
Sellised üksused ei ole siin tarvilikud, sõjaväelastel pole vaja küpsetada leiba või koristada peldikuid, kõige selle eest kannab hoolt KBR (Kellogg, Brown & Root Services – firma, mis korraldab Iraagis USA sõjaväebaasides kogu tugiteenistuse ehk sööklad, pesulad, poed jms – toim). Võib öelda, et meil juba on oma nišivõimekus, seda pole vaja leiutama hakata. Selleks on võitlev jalavägi. Igal sõjalisel operatsioonil, igas sõjas on puudus jalaväelastest, nii ka siin.
Väike armee ei pea kaua vastu
Olen nüüdseks olnud sõjaväeteenistuses 18 aastat ning kulutanud suurema osa oma teadlikust elust sõjaks valmistumisele ja sõja tundmaõppimisele. Ainus järeldus, milleni olen jõudnud, on arusaamine, et tunnen sõda liiga vähe.
Selles kontekstis hämmastab mind paljude tsiviilisikute, poliitikute ja riigiametnike enesekindlus, kui nad räägivad, milline on tänapäeva sõda, milline revolutsioon sõjanduses on toimunud ning millisteks tuleviku superrelvajõududeks peaks praegused ajast ja arust armeed transformeerima.
Härrad Rumsfeld ja Wolfowitz aga arvasid, et lühikeses võidukas sõjas tuleb toime 75 000 võitlejaga, kuna moodne tehnika asendavat inimesi ning et Iraagi elanikkond tervitab koalitsioonivägesid üksmeelselt kui vabastajaid.
Praegu, sõja kolmanda aasta keskpaigas on Iraagis umbes 130 000 USA ning 20 000 koalitsioonivägede sõdurit. Kui see oleks olnud lühike võidukas sõda, poleks me praegu siin.
Härra Bremer tegi otsuse, et pärast Saddami režiimi kaotust konventsionaalses sõjas tuleb Iraagi armee laiali saata. Nii tehtigi, ja praegu pingutatakse kõigest väest, et armee uuesti üles ehitada. Otsus oli seda kummalisem, et erinevalt põhiliselt sunniitidest koosnenud vabariiklikust kaardiväest olid Saddami reÏiimi aegse Iraagi armee koosseisus valdavalt šiiidid, kelle suhtumine koalitsioonivägedesse on olnud sunniitide omaga võrreldes suhteliselt positiivne.
Isegi Stalini-aegne N Liit ei saatnud okupeeritud Balti riikide kaitsevägesid 1940. aastal laiali, vaid inkorporeeris punaarmeesse, arreteerides ja tappes vaid enamiku kõrgemaid ja vanemohvitsere.
Ükski mõistlik sõjaväelane ei vaidlusta, et sõja ja rahu kohta käivad poliitilised otsused on demokraatlikes riikides rahva valitud juhtide ja esinduskogude teha. Aga kui poliitikud ja riigiametnikud selle asemel, et selgelt ja arusaadavalt määratleda sõjalise kampaania soovitud poliitiline lõppeesmärk, hakkavad hoopis otsustama, mis vahenditega ja kuidas sõjalist operatsiooni läbi viia või millist armeed on selleks üleüldse vaja, järgnevad sellele alati väga suured probleemid, mille lahendamise needsamad poliitikud ja riigiametnikud lükkavad paraku samade sõjaväelaste kaela, kelle nõuandeid nad varem ignoreerisid.
Ameerika Ühendriigid peavad kahte sõda, üht Iraagis ja teist Afganistanis, ning täidavad kõiki muid rahvusvahelisi sõjalisi kohustusi ja ülesandeid sisuliselt rahuaja armeega. USA sõjaline strateegia, mille kandvaks ideeks on võitlus ülemaailmse terrorismiga, on iseenesest hea strateegia, mis väljendab Ameerika Ühendriikide rahvuslikke huve.
Kuid selle elluviimist raskendab asjaolu, et USA armee ja merejalavägi on selle praktiliseks teostamiseks liiga väikesed.
Kui USA lennuväe suurus on minu arvates heas korrelatsioonis seatud strateegiliste eesmärkidega ning merevägi rahuldab enam-vähem, siis armee ehk maavägi vajaks kokku umbes 36 kuni 40 diviisi ning merejalavägi seitse-kaheksa diviisi, et olla praeguste strateegiliste eesmärkide saavutamisel relevantseks instrumendiks.
Praegu on paraku peaaegu pool sellest puudu, mis tähendab USA sõjaväelastele kurnavaid aastapikkusi rotatsiooniperioode ning tõenäolist tagasipöördumist sõjatandrile pärast aastast vaheaega. Küsimus on selles, kui kaua suudab väikesearvuline armee praegusele tempole vastu pidada. 1990. aastate alguse poliitilised otsused vähendasid USA armeed tugevasti. Kuid majanduselus kehtiv põhimõte, et väiksem on alati ökonoomsem ja efektiivsem, ei pruugi sõjanduses üldse paika pidada, siin on tegu hoopis millegi muuga kui pankrotiohus firma saneerimisega.
Enesekindlad ametnikud
Ka Eestis on oma Rumsfeldid ja Wolfowitzid, kes arvavad, et nad teavad sõjast, sõjaks valmistumisest ja armee ülesehitusest kui mitte kõike, siis vähemalt igast kaadrisõjaväelasest kindlasti palju rohkem. Mõned neist isegi arvavad, et kaitsevägi on täis rehepapilikult mõtlevaid kaadrisõjaväelasi, kes ei taha täita meie liitlaskohustusi ega väljaspool riiki sõdida.
Loomulikult ei taha ükski kaadrisõjaväelane meeleldi sõdida. Kuid nad saavad aru, et mõnikord on seda vaja teha. Kahjuks saavad kaadriohvitserid tihti paremini aru, milles seisnevad riigi suurstrateegilised huvid ja eesmärgid ehk teisisõnu, miks üldse on vaja sõdida, kui poliitikud, kelle mõttemaailma ulatust piiritleb nelja-aastane valimiste periood. Tagasihoidliku palgaga kaadriallohvitseridel ja sõduritel ei jää lihtsalt muud võimalust: mida ohtlikum on sõjaline operatsioon, seda enam ületab selles osalemise eest saadav tasu Eestis makstavat, aga nende perekonnad vajavad ju elatusvahendeid.
Enamiku NATO liikmesriikide probleem ei ole mitte armeede ebapiisav transformeerimine, mida püütakse põhiprobleemina esitada, vaid sõjapidamiseks vajalikud poliitilised otsused ja nende rahastamine.
Poliitilised otsused
Saksamaa ja Prantsusmaa armeed võib ju transformeerida ükskõik milleks, aga kui puudub poliitiline otsus Iraagi sõjas osalemiseks, pole ju kõigel sellel sisulist kaalu, sest neid transformeeritud vägesid siin ei näe. Afganistaniski piirdub NATO väekontingent siiamaani 9000 mehega mitte seepärast, et Euroopa riigid poleks võimelised sinna rohkem vägesid saatma, vaid seepärast, et puuduvad sellekohased poliitilised otsused.
See kõik on täiesti loomulik, sest demokraatlikus ühiskonnas ei saa ükski tõsiseltvõetav poliitiline partei ju riskida oma populaarsuse languse või veel enam – rahva hulgas täieliku usalduse kaotusega.
Sõdades osalemise otsused on oma loomult ebapopulaarsed, pealegi nõuavad raha, mida mis tahes riigil alati napib. Kaotuste korral, mis paraku on vältimatud, kerkib alati poliitilise vastutuse küsimus ning poliitilised oponendid on alati valmis selle küsimuse võimulolijatele halastamatult esitama.
Teine võimalus, mida mitmete riikide valitsused on kasutanud, seisneb vägede ja jõu rakendamisele nii suurte piirangute seadmises, et sõjalisele operatsioonile saadetud kontingent on praktiliselt kasutu, sest ainuke, mida neil on sisuliselt lubatud teha, on oma laagrit või tugipunkti valvata.
Õnneks pole Eesti midagi nii rehepapilikku kunagi teinud ning see on ka üks põhjuseid, miks meie sõduritel on väga hea maine.
Väljavõte Leo Kunnase raamatust “Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast”. Väljavõte ilmub autori loal.
