Link kopeeritud!

LEO KUNNAS: Üksindus pärast sõda

 (76)
LEO KUNNAS: Üksindus pärast sõda
----

Olen pärit väikesest, kaheksa majapidamisega Kliima külast, mis asub Põlva maakonnas praeguse Vene piiri lähistel.

Minu lapsepõlve- ja noorusaastatel, seitsmekümnendate aastate lõpus ja kaheksakümnendate alguses, oli külaelanike hulgas veel üks Vabadussõja ja kolm Teise maailmasõja veterani.Otto oli läinud 18-aastasena Vabadussõtta, Elmar ja Valter olid võidelnud Teises maailmasõjas Saksa poolel, Alfred aga nii Saksa kui ka Nõukogude armees. Ümbruskonnas teati veel, et Volli oli olnud metsavend ja Herbert hävituspataljoni mees.

Mõnikord mehed jõid ja rääkisid sõjast. Kõik, kes olid sõja ja sõjajärgse aja üle elanud, teadsid, mida see aeg tähendas, ehkki igaüks eri vaatenurgast. Keegi neist, kes olid sõjas või sõjajärgsetes sündmustes osalenud, ei olnud üksi. Nendega olid nende võitluskaaslased, nende lähedased, terve põlvkond. See oli aeg, kui sõda nimetati veel sõjaks.

Kui Nõukogude väed tungisid Afganistani, siis sõjast ametlikult enam ei räägitud. Lööksõnadeks olid piiratud väekontingent ja internatsionaalne abi. Aarnest, kelle vanavanemad elasid mu naabertalus ja kes meil ikka suved veetis, sai esimene Afganistanis langenud eestlane. Toivo, kes õppis minust klass eespool väikeses, umbes 100 õpilasega kaheksaklassilises koolis, langes sõja lõpupoolel, 1987. aastal. Kuid neid Eestist pärit mehi, kes osalesid selles sõjas, oli vaid 1652, kellest 38 langes. Enamikule meie inimestest jäi see sõda kaugeks. Osalenute probleemid jäid nende endi ja nende lähedaste probleemideks.

Sõnad ja tegelikkus

Pärast seda, kui Eesti Vabariik astus Ameerika Ühendriikide liitlasena sõtta, mida ameeriklased ise nimetavad ülemaailmseks terrorismivastaseks sõjaks, ning saatis meie üksused Iraaki ja Afganistani, on ametlikus Eestis räägitud Iraagi puhul konfliktijärgsest julgeolekutagamismissioonist ja Afganistani puhul rahvusvahelisest rahutagamismissioonist.

Kuid paraku pole sellel, mida meie sõjaväelased Iraagis ja Afganistanis teevad, rahu valvamise või tagamisega midagi ühist. Rahu valvamine või tagamine seisneb nimelt olukorra loomises, kus kahelt või enamalt võitlevalt osapoolelt võetakse  omavahelise sõjategevuse võimalus, piltlikult öeldes seistakse nende vahele ning sunnitakse sõda lõpetama ning tagatakse pärast sõjategevuse lõppu rahu säilimine. Kuid sõjaline konflikt Iraagis alles kestab, seetõttu pole konfliktijärgse rahu säilitamisest võimalik rääkida. Iraagis toetavad koalitsiooniväed ja Afganistanis NATO väed ühte võitlevat osapoolt, Iraagi ja Afganistani seaduslikku valitsust, ja võitlevad teise osapoole, mõlema riigi valitsusvastaste sissiliikumiste vastu.

Seega on Eesti kaitsevägi osalenud juba aastaid kahes sõjas ning probleemid, mis nendest sõdadest osavõtnutele ja kaitseväele tulenevad, eksisteerivad neile sõdadele antud hämavatest nimetustest olenemata.

Võib ju väita, et neli hukkunut ja 34 haavatut või ka 600 sõdades osalenut praegu või vahest paar tuhat kümne aasta pärast pole palju. Alkohol tapab, narkootikumid nõuavad oma osa ning liiklus niidab võrreldes sõdadega lausa vikatina. Ühiskonnal on kahtlemata suuremaid ja põletavamaid probleeme kui paar väikest sõda.

Sõjast ei naase endisena

Kuid Eesti Vabariik on saatnud need mehed ja naised sõtta riigikogu seadusliku otsusega, sinimustvalge lipu all ja Eesti vormis. Esimene asi, mille nad kahtlemata on ära teeninud, on lihtsalt äramärkimine, et nad võitlesid sõjas Eesti Vabariigi eest.

Mitte miski ei muuda inimest nii kiiresti ja põhjalikult kui sõjas osalemine. Need muutused on väga individuaalsed. Mõnikord ei pane veteranid neid ise tähelegi. Enamasti ei ole nad väga altid kõigest sõjaga seostuvast rääkima. Sõjas osalemise kõige raskema koorma peavadki tegelikult kandma veterani lähedased inimesed, eelkõige tema perekond. Nende probleemidega on praegused sõjast naasjad täiesti üksi.

Sõjaliste operatsioonide mahu ja kaadrikaitseväelaste vähese hulga tõttu on kaitsevägi jõudnud sinnamaale, et ühed ja samad võitlejad lähevad Eesti Vabariigi eest sõtta teist või kolmandat korda. Kuidas hinnatakse nende panust?

Loe veel

USA on väärikalt hinnanud oma sõjaväelaste kõrval ka näiteks Eesti kaitseväelaste panust Iraagis. 13 võitlejat on välja teeninud Pronkstähe medali ning 104 võitlejat USA armee teenetemedali või mõne muu autasu. Eesti on samal ajal vääristanud Iraagi sõjas võidelnuid üheksa Kotkaristiga lahinguliste teenete eest ning 55 kaitseväe teenetemärgiga (mõõkadega). Seega on ameeriklased tunnustanud meie kaitseväelasi rohkem kui Eesti riik ise. Isegi langenud pole välja teeninud Vabadusristi.

Selle aasta alguses toimunud palgareformi käigus on tekkinud bürokraatlikke segadusi, mille tagajärjel on hukkunud kaitse-väelaste lähedastele makstav toetus vähenenud. Läbi on mõt-lemata, kuidas edaspidi rakendada raskelt haavata saanud ja teenistuskõlbmatuks muutunud kaitseväelasi. Kui sõdur tuleb sõjast elu ja tervisega tagasi, ootab teda kodumaal McDonald’si müüjaga võrdne palk.

Kuidas on kaitseväge kui institutsiooni tänatud kahes sõjas osalemise eest? On tehtud ettepanek arvata kaitseväe juhataja institutsioon põhiseadusest välja ja koos sellega taandada kaitseväe staatus sisuliselt turvafirma tasemele. Kaitseväele ja mitmele kaitseväelasele on kevadise luureskandaali käigus esitatud väga tõsiseid süüdistusi ilma uurimise ja kohtuotsuseta, mis tähendab, et demokraatlikus ühiskonnas oluline süütuse presumptsioon kaitseväelaste puhul Eestis de facto ei kehti. Kui mõne aasta eest kerkis päevakorda ajateenistuse säilimise küsimus, ilmnesid tõsised probleemid sõnavabaduse kehtimisega kaadrikaitseväelaste suhtes, nii et ka õiguskantsler on pidanud kinnitama, et kaadrikaitseväelaste põhiseaduslikud õigused on võõrandamatud.

Nimetu üksindus

Mis tahes motiivil Eesti kaadrikaitseväelased lepingulisse tegevteenistusse ka astunud pole, pole see kindlasti olnud soov osutada riigile turvateenust, mille tegelik sisu on sõdimine, mida aga sõdimiseks ei peeta. Ajaloos on mõnikord allakäivad tsivilisatsioonid või riigid enne oma lõppu määratlenud nende põhiväärtuste eest sõdimist ja suremist kui teenust, mida keegi teine peaks neile osutama.

Aastaga – 1. septembrist 2006 kuni 1. augustini 2007 – on kaadrikaitseväelaste arv vähenenud peaaegu kümnendiku võrra, pluss kadetid, kelle arv on vähenenud veelgi kiiremini.

Kuid ei saa olla üksindust pärast sõda, sest ametlikult ju ei ole Eesti Vabariik sõjas. Ning kui kaitseväelastel ja kaitseväel on probleeme, on see praegu kahjuks veel nende endi, nende lähedaste ja kaitseväe mure.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare