LEO KUNNAS: Vähe kära, palju villa
Nüüd on see saadetud edasi parlamenti, kus praegu toimub dokumendi arutelu. Seepärast on paslik rääkida Soome sõjalise riigikaitse hetkeseisust ja tulevikuplaanidest ning analüüsida, mida meil on hõimuvendadelt õppida.
Soome loobub järk-järgult traditsioonilisest neutraliteedipoliitikast. „Endiselt on tõsiselt põhjust kaaluda tulevikus ka Soome NATO-liikmesust,” ütleb raporti tekst selgesõnaliselt. Samuti rõhutatakse, et Soome peab olema valmis sõjalist abi andma ja vastu võtma. See on suuresti erinev lähenemine võrreldes näiteks 1995. aastal koostatud esimese analoogse dokumendiga, kus väideti, et Soomel on olemas toimiv kaitselahendus ja pole julgeolekuvaegust.
Esmatähtis Venemaa
Venemaad käsitatakse kõige tähtsama Soome julgeolekukeskkonda mõjutava tegurina. „Venemaa on valmis edendama oma huve, rakendades sõjalist jõudu väljaspool oma piire,” tõdetakse dokumendis ühe-mõtteliselt ja viidatakse eelmise aasta augusti Gruusia-sündmustele.
Soomes on sõjaline riigikaitse juba aastakümneid olnud osa kogu ühiskonda hõlmavast laia-põhjalisest riigikaitsest (kokonaismaanpuolustus), mis tähendab, et vajaduse korral koondatakse Soome kaitseks kõik riigi ressursid. Eesti rakendab samalaadset doktriini totaalkaitse ja NATO laiapõhjalise julgeolekukäsitluse (broad approach to security) nime all. Erinevalt Eestist ja enamikust NATO riikidest on Soome selle põhimõtte ka tegelikult ellu viinud. Selles suhtes ei too uus raport kaasa mingeid põhimõttelisi muutusi.
Ka jäävad muutumatuks Soome sõjalise riigikaitse alustalad: usutav sõjaline heidutus, territoriaalkaitse põhimõte, üldine ajateenistuskohustus, tugeva kaitsetahte loomine ja rahvusvaheline sõjaline koostöö.
Usutava sõjalise heidutuse ja kogu riigi territooriumi sõjalise kaitse tagamiseks ei peeta või-malikuks sõjaaja kaitsejõude vähendada. Soome sõjaaja armee suuruseks jääb 350 000 inimest. Euroopas jätkuva kaitsekulutuste ja relvajõudude vähendamise taustal muutub Soome järgmisel kümnendil üheks meie maa-ilmajao sõjaliselt tugevamaks riigiks. Näiteks on Soomel juba praegu Venemaa järel Euroopa suuruselt teine suurtükivägi.
Ajateenistus väheneb mõne-võrra, teenistusse kutsutakse edaspidi umbes 26 000–27 000 kutsealust aastas. Vähenemine on tingitud kutsealuste aasta-käikude vähenemisest väiksema sündimuse tõttu. Soomes kutsutakse ajateenistusse umbes 80% meeskodanikest, sisulisest kõik vaimselt ja füüsiliselt terved mehed (Eestis kutsutakse umbes 35%). Sama põhimõtet järgitakse ka edaspidi. Lisaks kindla kaitsetahte kujundamisele tugevdab see kahtlemata ka Soome kodanike ühtsust ja solidaarsust, mis aitas neil ületada eelmise lama ja aitab üle ka praegusest majanduskriisist.
Tugev kaitse, väiksed kulud
Soome on viimase kümne aasta jooksul kulutanud sõjalisele riigikaitsele 1,2–1,4% SKT-st. Ka uus raport ei näe ette märkimisväärset kasvu, lisaks iga-aastase inflatsiooni kompenseerimisele kavatsetakse kuni 2011. aastani suurendada kaitsekulutusi vaid 2% võrra aastas.
Samal ajal on meie põhjanaabrid tõendanud, et ka tagasihoidlike sõjaliste kulutustega on võimalik üles ehitada tugev riigikaitse. Soomel on näiteks üle 60 moodsa hävituslennuki (F-18 Hornet), Helsingi ümbrust kaitsev keskmaa-õhutõrje-süsteem (Buk-M) ja kaks tanki-brigaadi (tankidega Leopard 2A4 ja T-72). Soome maaväes on välja arendatud kõik relvaliigid, lisaks jalaväele on väga võimekad ka suurtükivägi, pioneeriteenistus ja logistika. Üldotstarbelisi üksusi täiendab maakaitse, kellest osa üksusi on saanud eriväljaõppe sissisõja pidamiseks. Merevägi on arendanud miinisõja pidamise võimet ja neil on nüü-disaegsed meremiinid. Õhu- ja mereseirevõime, kõrgtehnoloogilistele lahendustele toetuv juhtimis- ja sidevõime ning kaldal tegutsev rannakaitse kuuluvad oluliste koostisosadena sõjalise riigikaitse tervikusse.
Kuidas on suurearvulisi ja võimekaid sõjaaja kaitsejõude võimalik ülal pidada suhteliselt nappide vahenditega? Kuigi Soome kuulub sisemajanduse kogutoodangult elaniku kohta maailma esikümnesse ja reserv-armee on profiarmeega võrreldes mitu korda odavam, peitub vastus ikkagi ratsionaalses, ees-märgipärases ja tõhusas ressursside kasutamises.
Toon paar näidet. 1990. aastate alguses ostis Soome Saksamaalt umbes 500 miljoni marga (ligikaudu 1,2 miljardi krooni) eest endise Ida-Saksamaa armee relvastust, lahingutehnikat ja laskemoona, mille tegelikku väärtust hinnati umbes 8 miljardile toonasele margale (umbes 19 miljardile kroonile). Ilma selle tehinguta poleks õnnestunud Soome maaväge tänapäevastada, sest samal ajal maksti hävituslennukite eest. 2003. aastal hangiti Saksamaalt üle 120 (terve tankibrigaadi jagu) Leopard 2A4 tüüpi tanki kõigest umbes 60 miljoni euro (ligi 940 miljoni krooni) eest. Meie saavutused piirdusid tol ajal Iisraeli relvatehingu ja tankide vajalikkuse üle vaidlemisega.
Uues raportis peetakse Soome kaitsejõudude edasist moderniseerimist väga oluliseks. Kuni 2012. aastani on raskuspunkt õhutõrje nüüdisajastamisel, kavas on välja vahetada keskmaa õhutõrjesüsteem. Alates 2013. aastast on plaanis suurendada maakaitseüksuste võimeid.
Mida on meil oma naabrilt õppida? Soome riik on alati arvesse võtnud ja arvestab ka edaspidi tõsiasja, et elatakse maailmas, kus on võimalikud kriisid ja sõjad. Sellest räägitakse vähe, aga seda põhimõtet ei eirata ühegi tegevuse planeerimisel. See on põhjus, miks Soomes on loodud meie mõistes totaalkaitse. Meil on see tegemata.
Teisedki õppetunnid on ülimalt lihtsad, kuid põhimõttelised. Sõjaaja kaitseväge on vaja suurendada, olulised võime-lüngad likvideerida ning saavutada, et kõik vaimselt ja füüsiliselt terved mehed teeniksid riiki. Samuti on vaja riigikaitseks eraldatud ressursse otstarbekamalt kasutada.
Eestis väidetakse mõnikord, et me ei pea riigikaitse alal pingutama, sest meid kaitseb NATO. Kui aga liitlaste hulgas tähelepanelikumalt ringi vaadata, siis näeb peagi, et need liitlased, kes suudavad iseennast kaitsta, suudavad aidata ka teisi. Nende roll, kes seda ei suuda, jääb paraku marginaalseks ka liitlaste abistamisel.
