Pakistani sündmustele on mõistlik tähelepanu pöörata, sest see mõjutab otseselt Afganistani julgeolekuolukorda ja meie sealset väekontingenti.

Seda enam tasub jälgida Venemaal toimuvat. 23. oktoobril kiitis riigiduuma kolmandal lugemisel heaks seaduseparandused, mis käsitlevad Vene relva-jõudude kasutamist väljaspool Venemaa territooriumi.

Senini oli Venemaa presidendil õigus rakendada vägesid välismaal vaid ühel juhul – võitluseks terrorismi vastu. Nüüd lisandub veel neli võimalust.

Seaduseparandustega nähakse ette võimalus kasutada relvastatud jõudu välismaal paiknevaid Vene vägesid tabava rünnaku korral. Samuti võib Venemaa oma relvajõude edaspidi rakendada mõne teise riigi palvel tolle vastu suunatud kallaletungi ennetamiseks või tõrjumiseks ning võitluseks merepiraatlusega.

Oma kodanike kaitsmine

Meile kõige olulisem ja mõtlema panevam on kahtlemata seadusesäte, millega legitimeeritakse relvastatud jõu kasutamine oma kodanike kaitseks väljaspool Venemaa piire.

Iseenesest pole siin midagi uut. Juba Venemaa kehtiv, 2000. aastast pärinev sõjaline doktriin nägi säärast võimalust ette. Venemaa-Gruusia sõja peamiseks ettekäändeks oli teatavasti Venemaa kodanike kaitsmine Lõuna-Osseetias.

Suurriigid on alati reserveerinud endale suuri õigusi ja vabadusi oma kodanike kaitsmiseks relva jõul, eriti just oma väiksemate ja sõjaliselt nõrgemate naabrite arvel. See põhimõte on sama vana nagu imperialism ise. Eelmisel sajandil rakendas näiteks USA korduvalt sõjalist jõudu oma kodanike kaitseks Kesk-Ameerika riikides.

Oleks ennatlik arvata, et suurriiklikud huvid, mõjusfääride poliitika ja oma eesmärkide saavutamiseks relvastatud jõu kasutamine on jäänud eelmisse või üle-eelmisse sajandisse. Need on paraku igapäevased nähtused ka täna ja homme.

Kuidas säärasele suurriiklikule poliitikale vastata? Lihtne ja loogiline vastus on, et tuleb üles ehitada esmane iseseisev kaitsevõime ja totaalkaitse ning täita oma kohustused NATO-s, et oleksime vajaduse korral valmis säärasele sõjalisele sekkumisele reageerima.

Tegelikult pole sellele küsimuse üldsegi lihtne vastata. Hea, et vähemalt mõni ametiisik on püüdnud seda teha.

Õiguskantsler Indrek Teder pidas riigikogus väga tähelepanuväärse kõne, milles ta kutsus üles muutma kogu meie riigimõtlemist ja filosoofiat ning üle minema rahvuskeskselt kodanikukesksele riigiteadvusele.

Tooksin tema kõnest esile olulisema: „Peale selle, et riigil peab olema võimekus enda kehtestamiseks omal maal, peab Eesti riigi ja inimeste vahel olema ühistele väärtustele tuginev lojaalsussuhe. Ainult sellisel juhul võib eeldada Eesti riikluse igikestvust.

Kõige paremaks eelduseks lojaalsuse tekkimisele on selge eristumine autoritaarsest ja imperiaalsest alternatiivist. Suurriik võib küll pakkuda uhkeid paraade ja näilisi võite, kuid tal on samas kestvaid ja olemuslikke probleeme õiguste tagamisega. Eesti riigi saab kõigile Eesti kaasmaalastele rohkem koduks muuta just katse võtta õigusriigist tulenevat kõigi kodanike võrdsuse ideed südamega, siiralt ja tõsiselt. Sel juhul jõuaks Eesti põhiseaduspatriotism kõigi Eesti kaasmaalasteni.”   

Õiguskantsleri öeldu võib tunduda esmapilgul idealistlik ja kaugemasse tulevikku suunatud, kuid tegelikult sisaldab see parimat vastust, mida meil on võimalik idanaabri suurriiklikule poliitikale anda.

Nähtamatu ja vaikne võitlus

On ju meie huvides, et võidaksime paljude meie kaasmaalaste teadvuses ja hinges praegu toimuva nähtamatu võitluse lojaalsuse pärast. Putini-Medvedevi Venemaa pakub jõudu ja osadust suures impeeriumis. Tasub meenutada, et näiteks sudeedisakslastele tundus Hitleri analoogne pakkumine omal ajal väga ahvatlev, sest tšehhid ei pakkunud vastukaaluks midagi mõistlikku.

Mida on meil pakkuda? Õiguskantsler pakub põhiseaduspatriotismi. Seda lähenemist oleks võimalik konstruktiivselt kritiseerida vaid juhul, kui oleks esitada parem alternatiiv. Halvim võimalik lahendus oleks meie kaasmaalased lihtsalt omapäi jätta.

Võib väita, et oma maa peremeestena polegi me kohustatud neile midagi pakkuma. Meie suhtes ei ole ju ajalooliselt mingit vastutulelikkust üles näidatud. Sel juhul jääks Venemaa poliitilise juhtkonna pakkumine paraku ainsaks, mis meie kaasmaalastele on tehtud.

On parem kõigile, et Eesti riik ei kaotaks võitlust oma kaasmaalaste lojaalsuse eest, mis on käinud meie iseseisvuse taastamisest alates. Seni, kuni see võitlus püsib nähtamatu, vaikse ja veretuna, on kõik hästi.

Vene riigiduumas vastu võetud seaduseparandused loovad eelduse, et võitlus meie kaasmaalaste lojaalsuse eest võiks ühel päeval väljuda vägivallatu ideoloogilise võitluse raamidest. Siin on meile selge sõnum.

See pole ainuke samalaadne sõnum viimasel ajal. Venemaa uues sõjalises doktriinis, mis järgmisel aastal kehtima hakkab, on tuumarelvade kasutamise künnist madalamale lastud. Räägitakse nende rakendamisest lokaalsetes konfliktides. Mõistagi pole tuumarelvad mõeldud kasutamiseks Eesti või Läti vastu. Siin sisaldub hoopiski hoiatus meie liitlastele, et hoidku Baltikumist käed eemal.

Venemaal toimuvat tasub tähelepanelikumalt jälgida. Samuti võiks vältida veel kahte viga: loota, et relvajõudude reform Venemaal tingimata ebaõnnestub, ja arvata, et meie idanaaber käituks kuidagi teisiti kui doktriinides, strateegiates ja seadustes kirjas. Gruusia puhul käitus Venemaa igatahes täpselt oma sõjalise doktriini järgi.