Leon Glikman: kõikjale sirutuv riik litsub inimväärikuse maad ligi
Kuigi meie seadused nimetavad inimväärikust, ei defineeri nad seda. Inimväärikuse tagatiseks on põhiõigused. Õnneks kavatseti Eesti iseseisvust taastades luua indiviidi väärtustavat kapitalistlikku riiki, mistõttu põhiseadusse jõudis mõnigi inimväärikust kindlustav norm. Paraku ei suuda põhiseadus loetleda kõiki inimõigusi.
Üks põhiõiguste allikas on ka Eestile kohustuslikud Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) lahendid. Ehkki kriminaalmenetlus annab suurimad võimalused inimõiguste rikkumiseks, kehtib meil endiselt nõukogulik-inkvisitsiooniline kohtueelse menetluse mudel, millega on raske EIK lahendeid sobitada.
Sovetiriigi hingusele minnes mindi tsiviil- ja halduskohtumenetlustes demokraatia teed, kuid kriminaalmenetlus võeti vanast süsteemist üle. Nüüdse suundumusena otsitakse EIK lahenditest välja kontekstiväliseid erandjuhtumeid, kus on leitud, et mõni põhiõigus pole absoluutne. Üldjuhul käsitlevad nood üksikud reservatsioonid terrorismiga seotud juhtumeid. Meil kiputakse aga kohaldama samu piiranguid tavainimesele. Tõsi, olulise vahega: nimelt unustatakse sageli EIK ettekirjutused, mis nõuavad põhiõiguste riive vähendamiseks tasakaalustavaid meetmeid.
Inimene kui kõigest objekt
Inimväärikusega ei käi kokku süsteem, kus inimene on menetluse objekt, mitte võrdõiguslik subjekt. Kui õigusriikides saab kaitsja ligipääsu kogu menetleja valduses olevale teabele, siis meil piirdutakse harilikult nende tõenditega, mille riik on välja valinud. See jätab kaitsja vastutõendite hankimise võimalused ahtakeseks.
Kahtlustatavale pole tagatud isegi õigust näha tõendeid, mis on tema vahistuse aluseks. Meil on riigil peaaegu alati õigus ja 99% süüdistatavaid mõistetakse süüdi. Näiteks USA-s on õigeksmõistmise tõenäolisus umbes 30 korda suurem. USA-s tõdetakse, et süsteemis on puudusi, mis võimaldavad süütu inimese süüdi mõista. Meil seda võimalust eitatakse.
Süütuse presumptsioon peaks olema inimväärikuse osa, sest mitmeti tõlgendatavas olukorras pole paslik eeldada, et inimene on kurjategija. Meil on see garantii hääbumas.
Märgilise tähtsusega juhtumina tooksin advokaat Alla Raudsepa sõna-sõna-vastu-olukorras süüdimõistmise 14 korda kriminaalkorras karistatud retsi vastuoluliste ütluste põhjal. Isegi nüril Brežnevi ajal oleks sellise tõendi usaldusväärsus äratanud piisavat kahtlust, et tõlgendada seda süüdistatava kasuks.
Võib oletada, et karjäärikriminaal oli riigi silmis advokaadist väärikam, sest ta võib kellegi peale koputada või riigiga kokku leppida. Advokaat seevastu „segab” õigusemõistmist, seades riigi ilmeksimatuse kahtluse alla.
Riigi sõnum oli tolle juhtumi puhul tugev ja viis poolte võrdsuse kreeni. Paljud advokaadid ei julge enam samaväärselt prokuröriga protsessiks valmistudes tunnistajatega kohtuda. Samal ajal on umbes 60% Eesti vastutusvõimelisest elanikkonnast läbi käinud avalikust karistusregistrist, mis näitab, et sellele riigile on raske meelepärane olla.
Inimväärikus on seadusest avaram
Praegust olukorda võiks leevendada inimväärikuse seadus, kuhu kirjutataks moonutamata sisse EIK lahendites fikseeritud põhimõtted. Paraku on inimväärikuse mõiste avaram sellest, mida saab seadusega sätestada. Näiteks hõlmab see isiku õigust olla koheldud oma saatuse peremehena.
Kui iseseisvuse algul lubati meile minimaalset riiklikku sekkumist ja arenguvõimaluste loomist, siis nüüdispoliitika eesmärk on laisemate valijagruppide äraostmine lubadustega anda neile võõra vara ümberjagamise kaudu soodustusi, milleks meil erinevalt eeskujuks võetud sotsialistlikest Põhjamaadest pole vahendeid. Rikkad Skandinaavia maad teevad seda vanast rasvast, mida igavesti ei jätku. Meil ei lasta rasvavarul tekkidagi. Usutakse, et hüved tekivad mitte ettevõtlusest, vaid suuremast maksustamisest.
Liberalismile vastanduva hooldusühiskonna tunnus on poliitika, millega riik kirjutab „vähem valgustatud” inimesele ette, mis on talle parem. Kuna riik on abstraktsioon, siis saab ta tegutseda ametnike ja poliitikute kaudu. Olemegi olukorras, kus reaalsest elust eemal olevad tegelased, kellest lõviosa ei saaks turutingimustes hakkama, sunnivad inimesi, kelle maksudest nad elatuvad, muna-õpetab-kana-põhimõttel õigesti elama.
USA majanduse õitsengule viinud president Ronald Reagan tavatses öelda, et valitsus pole meie probleemi lahendus, vaid ta on ise probleem. Hoolitsus on paljud ettevõtjad ja poodlejad Lätti pagendanud.
