Leonhard Lapin: Linnahalli tulevikuplaane kuuldes on selge, et tegemist pole kultuuri-, vaid äriprojektiga, mille maksumaksjad peavad kinni taguma
Et Tallinna linnahall on aastakümneid lagunemas ning linnaliselt väärtuslik paikkond häbiväärses seisus, on tõsine probleem. Linnavõimud, kes oleksid võinud vähemalt halli vareme ümbruse korrastada ning linnaellu integreerida, tegelesid pigem poliitiliste ja äriliste spekulatsioonidega ning linnaruumi teostunud lahendused tekitavad tihti võõristust, haakumata olemasolevaga.
Kahjuks pole iga uus parem kui vana. Kummastav on vaadata ehitustegevust Admiraliteedi basseini ümber, kuhu massiliselt püstitatakse elamuid: alale, kus peaksid paiknema kõigile linnaelanikele vajalikud ühiskondlikud hooned, paremal juhul märgilise tähendusega kultuuriobjektid, nagu seda on praegu Meremuuseum või Kultuurikatel, mille vahel paikneksid üldkasutatavad puhkealad ja jahisadamad.
Minge vaadake, mis toimub Helsingi kesklinnas – pole ka ime, sest sealses linnavalitsuses töötab 80 arhitekti. Huvitav, kus töötavad meie Kunstiakadeemia paljud urbanismi eriala lõpetajad? Tallinnas nagu elataks lühiajalist ärielu ning see, et merega külgneb Põhja-Euroopa silmapistvaim ajalooline linn, ei ole senistele linnajuhtidele ega valitsustele kohale jõudnud. Viimaseid aastakümneid iseloomustab Tallinna kesklinna uut linnaruumi arhitektooniline kaos, kuigi uusi maju kerkib nagu seeni pärast vihma. Oleme enda arvates küll eurooplased, ent Euroopa linnakultuuri vana põhimõte, et linna ehitatakse eelkõige inimesele, pole meil veel kodunenud.
On arusaadav, et uus valitsus tahab end vanade vigade kiire parandamisega avalikkuses hea maine saavutada ning sellega arvatavalt kaasa ka muutuv linnavalitsus. Ent võimule saades tundub raha ning võimalusi piiritult olevat ning võetakse kiiresti ja kergekäeliselt vastu otsuseid, mis on vastuolus kultuuri arenemise pikaajalise loogikaga. Ärimehed aga oskavad raha lugeda ning siiani pole nad linnahalli kui üliriskantsesse projekti investeerinud – tehku seda siis uus naiivne võim! Kui sovjetiaegset linnahalli võis käsitleda rohkem kultuuriasutusena, siis nüüdseid tulevikuplaane kuuldes, uues paradigmas on üsna selge, et tegemist on äriprojektiga, mille maksumaksjad peavad kinni taguma.
Linnahalli suur saal hakkab suurte rahvusvaheliste konverentside kõrval korraldama küll etendusi ja kontserte, ent need on kõik kommertslikud, tulutoovad ettevõtmised, millega liidetakse veel rajatav ärikeskus ja laienev kiirlaevu teenindav sadam – seegi äriettevõte. Lisandub veel palju muudki, mida me täna ei tea, aga mille osavad ettevõtjad, kellele on renoveeritud hoone kandikul kätte toodud, ansamblile juurde liidavad. See oleks ju sama, kui Eesti riik oleks kinni maksunud (Estonia teatri kõrval ikkagi!) Solarise ärikeskuse, kus korraldatakse kontserte ja muid kultuuriüritusi, kus on isegi raamatupood ja kino.
Vähe sellest, Tallinna linnahalli üheks linnaehituslikuks väärtuseks peeti tema madalat mahtu, et merelt paistaks köitev vanalinn (mida sadamasse ehitatud kõrgete elumajade puhul küll öelda ei saa), siis esitletud uue hoone eskiisprojektis oli vana maja katusele kavatsetud klaasist lisakorrus - justkui läbi klaasi saaks näha vanalinna! Kas on küsitud hoone autorilt, eesti modernismi klassikult Raine Karbilt arvamust seesuguse projekti kohta, sest on tal ju kõigele siin tehtavale autoriõigus.
Rõhutaksin, et enne kui lubatud raha riigilt ja linnalt selle projektile liikuma hakkab, peaksid mõlemad võimud tõsiselt kaaluma, kas see on ikkagi kultuuriprojekt. Võimuparteid annavad küll kiireid lubadusi, aga kas üldsus ja kultuuriinimesed on saanud siinjuures, nagu demokraatlikule ühiskonnale kohane, seda uut ja väga kallist projekti üldse arutada?
Tegelikult on ju palju olulisemaid ja tõesti kultuuriprojekte, mis on Eestile nii kohalikus kui ka rahvusvahelises mõõtkavas palju tähtsamad. Tooksin paar näidet. Mõned aastad tagasi tegi Eesti maailmas tuntuima, USA modernismi klassiku, Louis Kahni poeg ettepaneku tuua Eestisse praegu lagunev isa projekteeritud ainulaadne laev-kontserdilava, panustades ise hankesse miljon dollarit. Eestil palus ta sinna anda juurde teine miljon ja silmapaistev objekt olekski olnud Tallinna reidil! Kahjuks meie võimud sellega kaasa ei läinud ja me oleme ühe tähelepanuväärse kultuuri- ning turismiobjekti võrra vaesemad. Sobimatute elamute asemel oleks just see kõigile eestlastele ligipääsetav laev võinud kaunistada Admiraliteedi basseini! Ehk annab siin veel midagi teha?
Ennem kui linnahall vajaks renoveerimist praegu lagunev ja rahvusvahelise kaitse all olev, erakordse arhitektuuriga Patarei vangla hoonetekompleks, millele on Eesti riigiametitele tähelepanu juhitud ka väljastpoolt. Kõigile eestlastele tulevikus kasutatav mereäärse, tõesti kultuurilise tähenduse ning funktsiooniga ansambli, sest siia kaubamaja, hotell või kasiino pole juba muinsuskaitseliste ettekirjutiste tõttu mõeldav, renoveerimine ja kasutuselevõtt tõstaks Tallinna kui kultuurlinna ja Eesti kui kultuurriigi tähtsust Euroopa ja maailmas, kusjuures kulutused ei tuleks suuremad, kui hoopis vähem väärtuslikuma linnahalli taastamisel.
Kultuuriinimesena kutsun üldsust üles asuma dialoogi uute võimudega, et teha neile selgeks, millised on prioriteedid Eesti arhitektuuri- ja linnakultuuris. Pärast järjekordset raha tuulde loopimist oleks hiljem häbi kuulata, et linnahalli äriprojektiga on kultuurile taas panustatud suur summa! Nagu miljoneid maksma läinud Kunstiakadeemia vana hoone lammutamise ja uue projekteerimisega samasse paika. Nagu on juhtunud ka Eesti Kultuurkapitaliga, mille elluärkamise juures juhtumisi olin, ning mis oli kavatsetud toetamaks eelkõige üksikuid loojaid või loomingulisi ühendusi, nüüd aga rahastab suurte summadega hoopis kultuuriobjektide ehitamist ning kultuuriinstitutsioone. Takkaotsa kuulub ametnikega üleküllastatud Kapitali kontori ülalpidamiseks ja mõttetuteks kontrollimiste kontrollimiseks ühe loomingulise kapitali jagu raha! Raha kultuurile peaks nagu jaguma, aga üksik looja peavad ikka ise oma projektidega hakkama saama.
