LEONHARD LAPIN: Silmakirjalikud olümpiajuhid
Aga kahju pole sugugi miljonist tiibetlasest, kes on juba Hiina okupatsiooni kümnenditel hävitatud, ei ole kahju enam kui sajast viimasel kuul tapetust ning tuhandetest vanglasse heidetutest, kusjuures me ei tea, millised kannatused neid ees ootavad. Pekingi olümpiamängude medalid nõretavad verest!
Pealegi pole ju olümpiamängud viimasel ega järgneval viiel aastal ainsad võistlused.
Meie ehk ainus kuldmedalilootus Gerd Kanter on oma suursaavutused teinud just enne olümpiamänge ja püstitab uusi rekordeid ka Pekingi mängudest sõltumata.
Olümpiamedalist ilmajäämine ei vähenda tema sportlikke saavutusi, tema kollektsioonist jääb puudu lihtsalt üks sümboolne talisman. On ju üldse enamik rekordeid püstitatud väljaspool stressilist olümpiat ning paljudel spordi suurkujudel on seal hoopis närvid läbi põlenud. Arvan, et rahvuslik uhkus maksab ka midagi, sest see, mis toimub praegu Tiibetis, toimus meil aastakümneid Nõukogude Eestis.
Koostöö diktaatoritega
Üldse lasub rahvusvahelisel olümpiakomiteel (ROK) must vari: natslikud Berliini mängud, seejärel olümpia plaanimine Mussolini Roomasse, imperialistlikud Moskva mängud ning uue suuršovinistliku Venemaa plaanitavad, juba eos skandaalsed mängud Sotšis. Näiteks süüdistatakse 1920.–1930. aastate Rooma paavsti praegugi veel suhetes natside ja fašistidega, aga ei ole kuulnud, et rahvusvahelise olümpiakomitee sellelaadseid suhteid oleks üldse arutatudki. Olen isegi näinud Rooma marmorist olümpiakompleksi, mille keskel kõrgub Mussolini monument. Mäletan ka, kuidas Moskva olümpia aegu arvatavalt äraostetud rahvusvahelise olümpiakomitee tegelased lipitsesid Nõukogude võimude ees – ka siin Tallinnas, kus oli tegemist ju okupeeritud territooriumiga. Seega pole imestada, et olümpiakomitee on lubanud olümpiatulel läbida okupeeritud Tiibetit.
Ei saa öelda, et ROK-i juhtkond oleks eriti eetiliselt käitunud Müncheni olümpial, kus terroristid hukkasid juudi sportlasi, aga pärast julma veretööd lasti mängudel edasi kesta. Kujutage ette, et teie sünnipäevapeol kedagi tapetakse – kas panete tõesti veel pidu edasi! Ometigi pole seda rahvusvahelist organisatsiooni ning tema juhte kahtlasevõitu käitumise pärast eriti arvustatudki – ilmselt on selle taga nii tugev poliitiline, rahaline ja meedia võim.
Ja kui olümpiat Hiina Rahvavabariigile andes võidi mõelda, et see demokratiseerib riiki, siis meenutagem, et kõige hullem stagnatsiooniaeg algas meil just pärast Moskva olümpiamänge ja kestis kuni “Gorba” 1985. aastal alanud perestroika’ni. Eestis oli siis kõige aktiivsem venestamise, teisitimõtlejate ja intelligentsi vaenamise periood pärast Stalini surma. Teatavasti saabub ka kohe pärast olümpiat Tiibetisse miljon uut hiina migranti ning paneelelamute elemendid neile elukoha ehitamiseks on juba laoplatsidel ootamas.
Pekingi olümpiaga seostub palju tõsisem üleilmne probleem: sellega orienteeritakse Hiina lääne tarbimiskultuurile, mis viib paarikümne aasta pärast suurte looduskatastroofideni, teadlaste arvates inimkonna hävimiseni. Ka see heidab oma sünge varju algselt mittekommertslik olnud ja amatöörspordile tuginenud olümpialiikumisele – nüüd on saanud olümpiamängudest ka suur äripidu.
Ise valisime, ise vallandame
Sellises olukorras tekitab hämmastust ka Eesti olümpiakomitee hoiak, kes jaanalinnu kombel käitudes väidab, et kõik olla ülevalpool, see tähendab
ROK-is otsustatud ning nemad ei saa sinna midagi parata. Kas see rahvusvaheline institutsioon polegi demokraatlik? Eestlased on ometigi koos teistega valinud oma rahvusvahelised juhid ning kinnitanud ka olümpiamängude toimumise kohad. Oleks täiesti mõeldav, et kui rahvusvaheline juhtkond on mõnel puhul poliitiliselt ebapädev ega järgi olümpiahartat, siis tuleks kutsuda kokku vähemalt demokraatlike riikide olümpiakomiteede kogu ning alustada kohe selle korruptiivsusele viitava kamba tagasikutsumist ja Pekingi olümpia kahtluse alla seadmist. Meenutagem, kui raske oli Eestilgi uuesti liituda olümpialiikumisega, kust teda õiguspäraselt kunagi polnud kõrvaldatud, aga Nõukogude Liidu survel õigusvastaselt küll. Öelgem veel, et see organisatsioon pole seotud maailmapoliitikaga ja Hiina mängude puhul suurfirmade survel uue hiigelturu hõivamisega. Vaadake, kes on olümpia peasponsorid!
Silmakirjalik on ka nende Eesti tipp-poliitikute käitumine, kes ei võta küll osa olümpiatseremooniatest, ent lähevad kaema Eesti sportlaste esinemist. Kutsun ettevaatusele: Hiina võimas propagandamasin kajastab meedias ära kõik teie olümpial viibimised, olge te siis seal turistina, naisterõivais või maskides. Sama puudutab ka Eestis veel toimuvaid olümpia-tseremooniaid: iga Eesti poliitiku viibimine seal on vesi Hiina militaristliku poliitika veskile ja me ei tohiks unustada siingi oma lähiajalugu ja seda vägivalda, mida tegid meile kommunistid.
See, et dalai-laama ei toeta olümpiamängude boikotti, on tema budistlik vägivallatu vahend Hiina võimude vägivallatsemise vastu. See aga ei tähenda, et eri suurvõimude all kannatanud rahvad ei võiks seda teha ise, üksikutest sportlastest ja turismireisi kavatsenud kodanikest kõnelemata. Küsimus ei ole ju mängude ignoreerimises, vaid vägivallale oma osalusega kaasa aitamises. Seda teevad isegi kohalikud olümpiasponsorid, kui nad veel üritusele raha eraldavad, ja edaspidi ka Eesti meedia, kes väsimatult kõneleb ilusatest olümpiaehitistest ning kõigest heast, mis on seotud mängudega, aga kirjutab äärmiselt vähe vägivallast Tiibetis. Seda teevad ka need, kes korraldavad siin kõikvõimalikke olümpiaüritusi ja -tseremooniad, mis äsja toimunud Tiibeti sündmuste taustal mõjuvad pehmelt öeldes maitsevääratusena. Kui lähete olümpiale, minge vaikselt, justkui tagaukse kaudu, nii nagu minnakse külla perekonda, kus on äsja keegi surnud. Minge, kui see verine talisman on nii tähtis.
Olen kõiki viimaseid olümpiaid telerist kaasaelamisega jälginud, nüüd aga keeran küll selle mõnumasina kinni, panen peale plaadi Tiibeti muusikaga ning süütan küünla...
