Leping ja vanne
Viimati võis Eesti Päevalehest lugeda kaht äärmuseni erinevat, kuid ühtviisi tunnuslikku reaktsiooni.
15. aprillil hurjutas teda Tallinna Ülikooli rahvusvahelise ja võrdleva poliitika lektor Oudekki Loone, kes nii nagu paljud teisedki polnud Jaak Aaviksoo mõttest aru saanud ning arvas, et too nõuab valitsusele valetamisõigust. Mis teha, hämaras on ka kõige suuremad kirjatähed loetamatud, ütles tark Goethe.
20. aprilli sõnavõtt on märksa ohtlikum. Filmikriitik Andres Laasik viskas nalja: „Äkki on [Hollywoodi järjekordses tootes sees]... just selline [ilustav] vale, mida õigustas ekskaitseminister Aaviksoo?“ – „Propaganda sõnastik“ (Eesti Keele Sihtasutus 2011) seletab, et nali „on propagandavõte, mille abil redutseeritakse publiku meeleolus ratsionaalset aktiivsust“. Asja hollywoodlikult naljaks pöörates kantakse ta tõsiseltvõetavus maha.
Seda aga Jaak Aaviksoo etteaste kindlasti ei vääri. Ta räägib tõsisest probleemist meie ühiskonnas. Ta räägib Eesti rahva ning Eesti riigi vahekorrast. Et ta kõneleb sellest omas võtmes, siis ei saa paljud temast aru, aga mina pean kultuuripsühholoogina vajalikuks seletada.
1981. aastal avaldas semiootik Juri Mihhailovitš Lotman antoloogilise teadusartikli „„Leping“ ja „eneseloovutus“ kui arhetüüpsed kultuurimudelid“, mis leidub ka eestikeelses tõlkekogumikus „Semiosfäärist“ (Vagabund 1999) ning on loetav netistki .
Ta räägib seal kahest kultuuripsühholoogilisest vahekorrast: üks põhineb vastastikusel kokkuleppel, LEPINGUL, teine aga tingimusteta alistumusel, jäägitu truuduse VANDEL. Üks esindab mentaliteeti „mina sulle – sina mulle“, teine vaimsust „Sind surmani küll tahan ma kalliks pidada“.
Nood viimatised sõnad pärinevad ju Lydia Kodulalt, meie suurimalt isamaalaulikult. Ja nüüd on isamaaline kaitseminister need sõnad omal viisil üles võtnud. Mida ta meile siis ütleb?
„USK, LOOTUS, ARMASTUS!“ hüüab Jaak Aaviksoo piibellikult, vannutades: „Aga suurem neist on armastus!“ – Lühidalt: armastagem oma isamaad!
Ei, vaidleb talle vastu Rein Raud – Jean-Jacques Rousseau „ühiskondliku lepingu“ vaimus: mitte usk, lootus ning armastus, vaid hoopis „VABADUS, VÕRDSUS, VENDLUS!“. Kummatigi ei mõista rektor, et kaitseminister ei kutsu üles mitte siseriiklikult leppima ja vennastuma, vaid hammas-hamba-vastu võitlusse. Ta tahab Eesti rahva meelsust mobiliseerida. Aga mille vastu?
Prantsuse revolutsioon oli nakkusohtlik. Seda mõistes vastandas keiser Nikolai I haridusminister Sergei Semjonovitš Uvarov revolutsioonilisele „vabadusele, võrdsusele ja vendlusele“ kaitsekilbina oma, ürgvene kolmiku: „ÕIGEUSK! ISEVALITSUS! RAHVUSLUS!“
See pole üksnes ajalugu. Praegu käib riikidevaheline propagandasõda ning Jaak Aaviksoo näeb, et selline ideoloogia on üleaedseil taas tärkamas. Ta kutsub Eesti rahvast relvile, mõistes, et õigeuskliku ning isevalitsusliku rahvusluse tsaar-suurtüki vastu ei saa „vabaduse, võrdsuse ja vendluse“ lippu lehvitades. Vaja on vastata sama vägevalt.
Vaja on õigeusule vastu käia meie USK Eesti riigisse; pead kergitavale isevalitsusele vastata kindla LOOTUSEGA Eesti helgele tulevikule; suurriiklikule rahvuslusele aga vastu panna vankumatu ARMASTUS oma väikese riigi vastu! Nõnda läks kirja ka Eesti uude kaitsekontseptsiooni.
Vannet murdes muututakse reeturiks
Ainuke probleem on, et armastada käsu korras ei saa. Isegi isamaad mitte. Piltlikult öeldes: Jaak Aaviksoo ootab, et me kõik sisimas annaksime oma riigile püha vande, nii nagu tõotaksime isamaa altaril Eestile igavest abielutruudust – kuni surm meid lahutab. Paraku tüürib praegune valitsus meid hoopis vastupidises suunas.
Piltlikult öeldes: kaitseminister Jaak Aaviksoo abielutruudusvande asemele kehtestas reformierakondlik justiitsminister Rein Lang meie riigis abielu hoopis kui varalise LEPINGU. Ja terve Eesti elu üldse põhinebki majanduslikel lepingutel. Turg on lepinguline nähtus – lepinguline on haigekassa, lepinguline on töö ning isegi töötus, lepinguliseks tahetakse muuta kaitsevägigi – aina lepingulisemaks reformitakse kogu meie riik.
Vandel ja lepingul aga on erinev sisu! Vannet murdes muututakse reeturiks, vähemalt südames. Lepingu seevastu võib käigu pealt kerge südamega üles öelda, kui see enam ei rahulda. Kui tingimused on muutunud ja kusagilt koidab tulusam kokkulepe, siis sõlmime lihtsalt uue lepingu. Vanne on siduv ning igavene, leping tähtajaline.
Ja psühholoogiliselt seisab meie riik ajutiste lepingute liival, millest mõni paistab rahvale kindlam, mõni küsitav, mõni aga hoopis kipakas. Kaljukindel kinnisilmi isamaa-usk selle ilmsi pudeneva reaalsuse vastu ei saa.
Mis see „usk“ üldse on? „Usklikkus,“ ütleb „Propaganda sõnastik“, on olukord, kus õigsust ja kriitikat asendab meie-tunne. Ja meie-tunne on kuuluvusvajaduse rahuldus, mille puhul tõelist oma eelistatakse õigele võõrale ning halba oma eelistatakse heale võõrale. Eelistatakse! See ongi see „hirmus vale“, milles Jaak Aaviksood süüdistatakse: meie-tunne.
Meie-tunne kõlab turumajandusliku riigi rahvale kõige arusaadavama üleskutsena tarbijamaailmas kui „Eelista eestimaist!“. Tõeline oma on ikka parem kui õige võõras, kinnitab seegi patriootiline loosung. Ainult et riigis, kus rahvas vaesub mingite üle tema peade sõlmitud kontinentaalsete majanduslepingute tulemusel ja hinnad kerkivad, ei ole patriotismil eriti toetuspinda. Piltlikult öeldes: euro-reform lööb isamaalisusel põhja alt.
Kui uudselt kõlavad selles kontekstis read Jaan Kärneri luuletusest „Liitumine“ (1940):
Kui mõtled: Vaikse ookeani rannul
ja Läänemerel kõlab sama viis,
et pole inimesel kubjast kannul,
et seljataha jäänud nälg ja kriis,
siis sinu vannet ükski võim ei murra:
maa selle hüveks elada ja surra.
Jaak Aaviksood aga ei tule siin Eestis mitte pimesi materdada ega tema juttu holly-lolliks naljaks pöörata. Talle tuleb kaasa tunda, nii nagu me siiralt elame kaasa Don Quijotele. Mõlema võitlus on õilis, aga tulevikuta.
