Let´s have a party! Teeme partei!

Nädalapäevad tagasi viibisid Tallinna 32. keskkoolis külas Norra sotsioloogiahuvilised koolinoored. Saanud meie õpilastelt kuulda, et tervelt kolmandik Eesti valijatest ei toeta ühtegi erakonda, oli neil retsept kiiresti välja pakkuda – kui olemasolevad erakonnad inimesi ei rahulda, tuleb luua uus partei.

Läänelikust demokraatiast tulnud inimesed võtavad iseendastmõistetavana, et poliitiline süsteem kui selline on legitiimne ning kui millestki puudu jääb, siis valijate huvide esindatusest. Meie inimeste jaoks on aga seos avaliku võimu ja oma huvide erakondliku esindatuse vahel väga hägune. Mida rohkem subjekte poliitilisel maastikul tegutseb, seda keerulisem on seal oma õiget esindajat ära tunda.

Noored sõbrad Norrast polnud oma ettepanekutes tegelikult sugugi originaalsed, sest uute erakondade loomine käib Eestis täie hooga. Riigikogu valimistele järgnenud perioodil on kunagisest Sinisest Erakonnast sündinud Demokraatlik Partei ja “Uus Eesti”, Tuleviku Eesti Erakonna varemetel kogub jõudu Moskvaga suhteid sobitav Iseseisvuspartei, käputäis venekeelseid poliitikuid realiseerib juba oma viiendat poliitilist äriprojekti nimega “Eestimaa Ühtsus” jne. Seni pole ükski neist suurte parlamendierakondade kõrval tegijaks tõusnud ja erakondades pettunute osakaal ei taha vaatamata valikuvõimaluste kasvule kuidagi väheneda.

Asjatundlikkus ja raha. Res Publicat oleks ebaõiglane eelnimetatutega kõrvutada – selle erakonna loomises on tunda suuremat asjatundlikkust ja ka suurema raha lõhna, mis peaks neile tagama positsiooni vähemalt ülalpool valimiskünnist. Ent ajal, mil poliitikasektor tervikuna on sattunud avalikkuse ebasoosingusse, ei piisa ainuüksi valikuvõimaluste avardumisest. On vaja taastada usaldus.

Kui võimu teostamise ja järelevalve protsess jääb endiseks, võib uue erakonnaga juhtuda nii nagu kirjeldas Arthur Schopenhauer: “... kui kord mingit õilsat, ideaalset eesmärki silmas pidades paremat liiki inimesed mingi ühingu moodustavad, siis on asja lõpp peaaegu alati see, et sinna tungivad või poevad sisse mõningad tollest inimkonna pööblist, kes arvutute söödikutena täidab ja katab kõiki kohti ja on alati valmis vahet tegemata iga asja järele haarama, et sellega oma igavuse või teistes olukordades oma puuduse vastu rohtu leida. Sisse pääsenult purustavad nad kas kogu asja või muudavad seda nii, et ta kujuneb enam-vähem esimese vastandiks” (“Elutarkus”).

Kindlasti on väga paljusid asjalikke ja aktiivseid inimesi erakonnastumisest tagasi hoidnud just praeguste erakondade nigel maine ja nende ridades pesitsevad “söödikud”. Pealegi, nagu kirjutas Oskar Loorits, polevat eestlastel juba loomuldasa võimu juurde asja. Ennekõike püütakse ennast teostada kaunites kunstides või mõnel muul väärikal erialal ja poliitikasse minnakse alles siis, kui miski muu ei õnnestu. Mida kaugemale aga vaimueliit poliitilisest elust hoiab, seda kergemini tõusevad võtmepositsioonidele “väikese rahvusliku vastutustundega tõusikud või vaimselt sootuks alaväärtuslikud tegelinskid” (“Eestluse elujõud”).

Res Publica on neist ohtudest teadlik. Nende poliitilisele areenile astumise lipukirjaks ongi lubadus poliitilist kultuuri parandada. Ent kuidas? Vaevalt õnnestub neilgi omakasupüüdlike kaasajooksikute olemasolu elimineerida. Loomulikult ei saagi võtta eesmärgiks poliitikutele inglitiivad selga kasvatada. Soovida, et poliitikas tegutsejad ei oleks võimuahned, omakasupüüdlikud ja edevad, oleks sama, kui soovida, et ärimaailma vägevad poleks rahaahned ega himustaks kasumit. Ent kui majandussüsteem sülitab tühikargajad pikapeale ise välja, siis avaliku võimu teostamisel mehhanism terade ja sõkalde eristamiseks seni puudub. Mängleva kergusega liiguvad ennast kompromiteerinud poliitikud ühelt tähtsalt ametikohalt teisele. Kas jätkub Res Publical jõudu muuta reegleid?

Võim nullib uuendushoo. Eesti silmapiiri otsivas raamatus “Võta Võim!” kirjutab homme erakonna esimeheks valitav Rein Taagepera, et ka väike samm paremuse poole väärib alati üritamist. Sellega tuleb igal juhul nõustuda. Tundub üsna usutav, et kuni järgmiste valimisteni suudab uus erakond lubatud joont järgida, innustades rahvast vähesest tarvitamisest nõrgaks jäänud demokraatialihastele tööd andma ning koos Res Publicaga iga päevaga natukene rohkem võimu võtma.

Kas aga jätkub püssirohtu ka pärast võimalikku valimisedu? Võimu juurde pääsemine on nullinud nii mõnegi erakonna uuendustehoo. Seriaalist “Jah, härra minister” tuntud Humphrey’ide prototüüpe võib juba aimata toimetamas Res Publica algatus-grupiski, auväärt professorihärra aga kavatseb pärast pooleaastast erakonna juhtimist poliitikast targu taanduda.