Sellal kui tema, Ameerika kui „rahvaste sulatuspoti” edu ja lootuse elav sümbol, laulis vabade inimeste maast, mõtlesin ma kibedalt lahkhelidele, mis on lõhestanud seda riiki viimased neli aastat, Barack Obama tugeva ja vapra, kuid raske presidendiksoleku ajal. Demokraatlikku presidenti, esimest afroameeriklasest kaitsejõudude ülemjuhatajat on igas asjas, mida ta on oma riigi nimel ette võtnud, jämedalt rünnanud vihased oponendid Vabariiklikust Parteist, kes teda – ütleme otse – lihtsalt vihkavad. Kohe Obama esimese ametiaja alguses kerkis esile raevukas, populistlik Teepartei liikumine, mis on valitsuse, maksude, välismaalaste, naiste õiguste ja Obama vastu ning relvade poolt. See liikumine muutus nii mõjuvõimsaks, et isegi mõõdukamad vabariiklastest poliitikud pidid suurendama oma retoorika mürgiannust, et säilitada enda kaalukust.

Marodöörid söögitoas

Obama administratsioon, kes järgis presidendi viisakat ja tagasihoidlikku juhtimisstiili, ignoreeris süütenöörina visisevat ametisoleva presidendi vastast retoorikat ja tegi näo, nagu seda polekski. Tehti nägu, otsekui saaks siis, kui nad lihtsalt jätkavad oma tööd – Ameerika autotööstuse päästmiseks, al-Qaidaga võitlemiseks, tervisesüsteemi parandamiseks – viimaks võimalikuks koostöö mõistlike demokraatide ja kangekaelsete vabariiklaste vahel. Aga vabariiklaste ladvik oli kohe pärast Barack Obama presidendiks valimist avalikult vandunud, et nende järgmise nelja aasta peaeesmärk ei ole päästa majandus, parandada tervishoiusüsteemi, luua töökohti või riiki muul viisil edasi viia, vaid et nende peaeesmärk on saada Obama Valgest Majast välja. Seistes vastamisi selliste äraandlike seisukohtadega käitusid demokraatide juhtkujud nagu kombekad õhtustajad elegantsel õhtusöögil, jätkates, väikesed sõrmed konksus, einestamist ja üritades mitte märgata marodööride kampa, kes märatseb nende söögitoas, purustades vitriinkappe, kus hoitakse lauaportselani, lükates ümber veinikarahvine ja pannes lõpuks ka laudlinale tule otsa. Nagu selgus, ei pannud ignoreerimine märatsejaid taanduma.

Eelmisel aastal tekkis Teeparteile lõpuks vastasjõud, progressiivne rühmitus Occupy Wall Street – murelikud aktivistid, kes läksid tänavatele, et protestida Teepartei demokraatiavastaste seisukohtade vastu ja võidelda 99% ameeriklaste eest, kelle huvide kaitsmine sõltub valitsuse vastutustundlikust tööst. Occupy Wall Streeti protestijad ründasid vabariiklaste ja Teepartei katseid eelistada kõigile teistele vaid selle 1% ameeriklaste huve, kes on rikkad – nagu praegune vabariiklaste presidendikandidaat Mitt Romney. Occupy Wall Streeti esiletõusust julgust saanud, hakkas liberaalne meedia, mis seni oli end kummaliselt talitsenud, kandes valitsuse ebarealistlikku sõnumit, justkui oleks Obama administratsiooni vastu liitunud jäikade jõududega võimalik pidada õigemeelset dialoogi, lõpuks puudutama kahe poole vahelist lõhet – ning jah, ka lõhet Vabariikliku Partei enda moderaatide ja äärmuslaste vahel. Lõpuks käis parempoolses meedias (kus demagoogid nagu Rush Limbaugh ja konservatiivse Fox Newsi valveeksperdid olid algusest peale pidanud vihakõnet) ja vasakul tiival kõva kisa. Aga kas selleks oli õige aeg? Kumb hääl jättis Ameerika valijate meeltesse sügavama jälje?

Need, kes on vaadanud USA kampaaniat kaugelt väljastpoolt meie piire, on ilmselt viimase nelja aasta jooksul hämmeldusega näinud, kuidas selle presidendi, tema valitsuse ja – nagu liberaalid, progressistid ja demokraadid ütleksid – Ameerika üldsuse heaolu jäärapäised vastased on hoidnud USA kongressi pantvangis üheainsa eesmärgiga: tõrjuda see tark, kõrgelennuline ja läbitungimatu president ametist. Nelja aastaga on Barack Obama tõmmanud USA majanduse kokkuvarisemise veerelt tagasi, orkestreerinud USA esivaenlase Osama bin Ladeni tabamist ja teinud suuri edusamme USA kodanike arstiabi kättesaadavuse laiendamisel. Kui ta ametisse astus, valitses Ameerikas selline rahanduskaos, mida poldud nähtud suurest depressioonist peale. Kaks nädalat enne valimisi on tööpuudus langenud alla 8% ja aktsiaturg tema ametiaja algusega võrreldes kahekordistunud. Ometi kisavad vabariiklased, et ta on läbi kukkunud ja peab lahkuma. Mitt Romney, kes pole teatanud oma plaani riigi jaoks, nõuab ometi õigust haarata rool.

Barack Obama ja Mitt Romney on debattides torkeid vahetanud, kuid selle väikese hulga „otsustamata valijate” jaoks, kes neid vaatavad ega suuda ikka veel jõuda seisukohale, keda nad tahavad Valges Majas näha, jäävad need ridade vahele peitu.

Miks see nii on? USA on riik, mis kannatab topeltnägemise all. Et (vältimatult) üldistada, mõelgem sellest hädast niimoodi: pool rahvast (demokraadid ja progressistid) usuvad Ameerika unelmat (American Dream) – ideed, et neile, kes sünnivad selles riigis tagasihoidlikesse oludesse või on immigreerunud siia töötama ja elama, tuleb tagada haridus, turvalisus, heaolu, töö ja arstiabi sõltumata rassist, soost või usutunnistusest, ning nende valitsus ja maksudollarid tuleb rakendada selle saavutamise teenistusse. Teine pool rahvast (vabariiklik ja konservatiivne pool) usub Ameerika õudusunenägu (American Nightmare) – see tähendab, et võõramaalased, autsaiderid, virisejad ja alamklass ohustavad pidevalt Ameerika turvalisust, et ainus õiglane valitsemisprintsiip on „igaüks iseenda eest” ja peamine tee õitsengule on anda kõige rikkamatele ameeriklastele nii palju eeliseid kui võimalik… lähtudes vaikimisi eeldusest, et õiget sorti ameeriklane mõtleb alati välja, kuidas saada rikkaks, ja teda ei tohi sel teel takistada tühipaljal põhjusel, et ülejäänud 99% võivad nuriseda.

Päästa rikkaid

Viiskümmend aastat tagasi ütles president John F. Kennedy oma ametissepühitsemise kõnes: „Kui vaba ühiskond ei suuda aidata paljusid, kes on vaesed, ei suuda ta päästa ka väheseid, kes on rikkad.” Vabariiklased ja Teepartei nimetavad seda eeldust sotsialistlikuks. See ajab neid marru. Nende vaatepunkt on kirglikult siiras ja nad ei teeskle. Nad usuvad, et tõene saab olla ümberpööratud seisukoht: kui vaba ühiskond ei suuda aidata neid väheseid, kes on rikkad, ei suuda ta päästa ka neid paljusid, kes on vaesed. Selle loogika järgi – kui vabariiklaste kandidaat oleks olnud saatuslikul põhjamineku ööl Titanicu kapten, oleks tema ülim kohus olnud reserveerida päästepaadid vaid kõige rikkamatele reisijatele.

Järgmisel kuul Barack Obama ja Mitt Romney vahel peetavatel presidendivalimistel on kaalul see, kes juhib Ameerika riigilaeva järgmised neli aastat jäämägesid täis merel ja millised reisijad väärivad enim vee peale jäämist.

* Liesl Schillinger on New Yorgis elav ajakirjanik, kirjanduskriitik ja tõlkija. Ta kirjutab põhiliselt ajalehele The New York Times.

Tõlkinud Külli-Riin Tigasson