Lihtsalt Valerka
Kui oled inimesega kolm aastat ühte töötuba jaganud, lauad vastakuti, siis jagad tahtmatult enda elu temaga ja saad osa tema elust. Siinkirjutajal on Valeeria Villandiga just see kogemus aastatest 1983–1986, kui olin Loomingu peatoimetaja asetäitja, Valeeria Villandi aga samas vastutav sekretär. See kõlav ametinimetus tähendas tegelikkuses toimetuse perenaist, umbes midagi sarnast, keda rahvasuu kutsub majalukuks. See tähendas poognate lugemist ja trükikoja vahet sõelumist, aga ka hoolitsemist, et toimetajatel jätkuks paberit ja pliiatseid, kirjutusmasinal linte ja ülepea, et toimetuses valitseks kord ja heaolu. Nii oligi siis, et Valerka – nagu teda kolleegide keskel kutsuma harjutud – teadis kõike ja tema käest võis küsida nii grammatilisi vorme, kujundi sobivust kui ka ehitusmaterjale ja kruvikeerajat.
Rotiaastal sündinud inimesena on ta otsekui selle aastaga seotud inimomaduste elavaks sümboliks. Tema kogumiskirge jagub kõikjale ja uudishimu teeb temast asjatundja ka kõige salalikemates seostes. Valerka oli ja ilmselt on jäänud tänaseni eluõpetajaks. Siinkirjutajal iseäranis on põhjust teda tänada, sest toona raskelt elu alustanud pisitütre isana jätkus Valerkal kui suure pere emal jagada mulle lohutust, julgust ja praktilist nõuannet pea igaks päevaks.
Valeeria Villandi teiseks koduks oligi Looming, mille toimetuses ta töötas tervelt 18 aastat. Enne seda oli ta kirjandustoimetaja ajakirjas Noorus ja maitsnud ka vabakutselise kirjaniku leiba. Kirjanduslikult maitselt pigem konservatiivne kui kõigest uuest innustuja, suutis Valerka toimetajana siiski olla väärt nõuandja ka perutavale algajale autorile. Kui palju küll neid tema silme ja käte alt läbi on käinud!
Ainult Valerka teab – ja koos temaga lähedased kolleegid kirjandusajakirjadest–, et nii mõnigi tänane tunnustatud kirjanik on omal ajal lihtsalt kirjanikuks "toimetatud".
Valerkale endale näib olnud omasem püsida taustal. Otse sümboolsena mõjub selles mõttes mitmelegi multifilmi põlvkonnale lõputiitritena loetud "tõlkinud Valeeria Villandi". Tema luulegi moodustab eesti luulest selle osa, ilma milleta poleks mõeldavad tipud.
Valeeria Villandi elufilosoofia võtab ilmekalt kokku lõpustroof tema 1985. aastal ilmunud luuletusest "Kõik jääb alles": Kõik jääb kuhugi alles,/kõik käib maailmas ringi,/kõik on kusagil tallel,/ murrab ja muudab hingi.
Valeeria Villandi 75
Sündinud: 27.08.1924 Tallinnas
Õppinud: lõpetas 1943 Tallinnas gümnaasiumi, õppis aastast 1944 TRÜ-s eesti filoloogiat, lõpetas kaugõppes 1955
Töötanud: Edasi kultuuriosakonna ja ajakirja Noorus kirjandusosakonna juhataja, seejärel kutseline kirjanik, 1973–1991 Loomingu osakonnatoimetaja ja vastutav sekretär
