Liiga vähe rahvast superrongi jaoks
Sest ei ole vist lennureisijat, kes poleks nüüdsete turvareeglite ja nende absurdse tõlgendamise tõttu mõnes lennujaamas vintsutada saanud. Vanamoodsa mainega reisirongindus on samal ajal uut tuult tiibadesse saamas, seda isegi Eestis.
Teate ju küll – Eestis on käimas suur rongihange, mille tulemusel jõuab 2012.–2014. aastal Eestisse 18 uut elektri- ning 10 diiselrongi. Ühtlasi investeeritakse sel ja järgmisel aastal Tallinna-Tartu raudteesse, et rongid saaksid selle vahemaa läbida kahe tunniga. Laia maailma viimased rongiuudised pajatavad, et Moskva ja Peterburi vahel on kolm korda päevas hakanud sõitma vahemaa 3 tunni 45 minutiga läbiv ülikiirrong, et Hiina investeerib tohutuid summasid riiki katva kiirraudteede võrgu arendamisse, et Euroopa Liit soovib 40 protsenti euroliidu transpordieelarvest suunata raudteetranspordi edendamisse. Sellist arengut arvestades ei pea vist enam kartma, et reisirongiliiklus Eestis hääbub. On tõenäolisem, et 10–20 aasta perspektiivis pannakse hoopis Riisipere-Haapsalu vahele jälle raudteerööpad maha.
Rongisõit Eestis kiiremaks
Niisiis, rongisõit Eestis muutub juba paari aasta pärast mugavamaks ja kohati ka kiiremaks, aga... Berliini ja mujale Euroopasse jääme ikka sõitma põhiliselt lennukiga. Mitte ainult sellepärast, et superprojekt Rail Baltica vaid teosammul edeneb. Unistuste ühenduseks – 200–300 km/h kihutavad ülikiirrongid Kesk-Euroopasse vähemalt paar-kolm korda päevas – elab Euroopa selles nurgas lihtsalt liiga vähe rahvast. Hea, kui kunagi tuleb öörongki, millega rongi-fännil on uneaega efektiivselt kasutades võimalik Varssavisse või Berliini veereda.
Transpordiökonomistide rusikareegli järgi on ülikiirrongidel mõtet liinidel, kus reisiaeg ei ületa kolme tundi ja reisijaid on vähemalt üheksa miljonit aastas. Kui lennusõiduga kaasnev turvakadalipp muutub reisijaile veelgi tülikamaks, aga raudteejaamades seda sisse ei viida, võib vastuvõetav reisiaeg ehk viie-kuue tunnini venida. Aga miljoneid reisijaid aastas ei leiaks Tallinna-Varssavi või Tallinna-Berliini liin vist isegi siis mitte, kui keelata kõik samasuunalised bussi- ja lennuliinid selle superrongiliini peatusteks olevatest linnadest.
Karta on, et võrreldes reisi-võimalustega Euroopa suurematest metropolidest jäävad transpordiühendused Tallinnast ja Tallinnaga alati suhteliselt nigelaks. Samas on oma võlu ka hõredal rahvastikutihedusel ja sellel, et isegi Tallinna südalinnast on Londoni või Pariisi elaniku mõistes metsik loodus kõigest 20–30-minutise ratta-sõidu kaugusel (näiteks lähim linnuvaatlustorn asub Viru hotellist linnulennult 5 km kaugusel). Kui kohaliku tähtsusega rongiliiklus teeb arenguhüppe, aitab see kindlasti kaasa, et Tallinnast saaks atraktiivne elupaik, hoolimata linna keskpärasest transpordiühendusest kaugemate maadega.
