Liim, Böhm ja IRL ühistseremoonial
Kõik saanud sellise paraja segase maine. Sellised on üldsuse käibeteadmised rahvusäärmuslaste Olümposest.
Kuid need on vananenud teadmised. Jüri Liim, mees, kes veel 2006. aastal oli prokuratuuril hambus oma kavatsuse pärast pronkssõdur õhku lasta ja kes tegeles vabadussõjalaste liikumise elustamisega, viisakatest paikadest pagendatu, on muutunud taas salongikõlblikuks. Esmaspäevasel Hirvepargi miitingul, kus meenutati 1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti, oli Liim üks ürituse tseremooniameistreid ja kohal viibisid koguni kaitseminister Jaak Aaviksoo, haridusminister Tõnis Lukas ning Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam. Enam peenemaks minna ei saa. Mõelda vaid, valitsuspartei Isamaa ja Res Publica Liidu ministrid Liimi üritusel!
Tõsi, tuli kanda ohvreid. Võitluskaaslane Jüri Böhm, kes oli valmis treinud lööklaulu „Truudusvanne isamaale”, mida ta ka Youtube’is, Eesti Vabariigi kaitseväe vorm seljas, esitab, sai Hirvepargi üritusel esinemiskeelu. Laulu sõnum – tapke okupante, keda on veel praegugi Eestis, võis peenema rahva kõrvade jaoks olla liiast. Toimetusse helistas ka üks ülimalt Böhmi-meelne vanem naisterahvas, kellelt palusin laulu tõlget. Jah, tõepoolest, ka tema sai sellest aru nii, et tappa tuleb Eestis elavaid venelasi. Talle tundus see igati mõistlik ettepanek.
Poliitiline kapital kingiks
Võib-olla tõesti paistis Böhmi kõrvalejätmine ministritele Lukasele ja Aaviksoole küllaldase viigilehena, varjamaks Hirvepargi ürituse äärmuslikku hõngu. Tunnen mõlema ministri suhtes respekti, kuid nende sellised koostöösidemed on küsitava väärtusega. Ühe või teise esineja väljatsenseerimine, see kõik on vaid kosmeetika. Mis seal siis vahet on? Mees, kes õhutab lauluga venelasi tapma, ametlikule Eestile ei sobi, kuid mees, kes on valmis omatahtsi midagi linnaruumis õhku laskma, sobib küll? Valime neist kahest vähem tülika kauboi? Mida kõike „ühekäeliste vabadusvõitlejate” häälte püüdmiseks ei tehta.
Terve vabariik teab, et järgmisel üritusel on Liim ja Böhm jällegi nagu, särk ja noh… eks eesti keeles neid rahvalikke väljendeid kokkukuulumise kohta ikka jätkub. Ja käies ühe korraldatud üritusel, aktsepteeritakse kaudselt ka teist. Olla tunnustatud pealiini poliitikute poolt, saada neid oma üritusele on äärmuslase jaoks võimas saavutus. Sisuliselt lisasid ministrid oma autoriteediga Liimile ja tema liitlastele poliitilist kapitali.
Äärmuslane pole mingi ebamäärane silt. Äärmuslane on inimene, kes on oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks demokraatlikus ühiskonnas valmis minema seadustest väljapoole ja kasutama vägivalda. Ehk siis laskma midagi õhku. Eesti Vabariigi õnneks on rahvusäärmuslased rohkem jutumehed, aga nagu öeldakse paljude suurte asjade puhul: alguses oli sõna. Äärmuslased ei ole oma veendumuses üksi, keegi aitab ju ka Böhmil seda jama levitada. Ja kui valitsusliikmed annavad ekstremismile oma kohalviibimisega heakskiidu, jääb üle vaid küsida: kas jutt põhiseaduslikest väärtustest ongi siis vaid kui õrn lakikiht?
