LIINA JÄRVISTE: Emaduse tabud
Naise rinnad on meie ühiskonnas kokkuleppeliselt meeste omad ja nende seksuaalsete ihade üks põhilisi objekte. Ilmselt on iga naine oma elus vähem või rohkem rindade pärast muretsenud – äkki on liiga väikesed, äkki liiga suured või hoopis liiga lõdvad? Ma ei ole veel kohanud naist, kes enne lapsesaamist muretseks selle pärast, kas tema rinnad on sobilikud lapse toitmiseks.
Rindade seksualiseerimisega on tihedalt seotud ka see, et avalik imetamine on meil sageli tabu. Pange tähele pilke, mis tabavad naist, kes näiteks kõndivale või isegi rääkivale lapsele tissi annab. Ja ehk mäletate mõne aja tagust ajakirjanduses kajastatud juhtumit, kus Tartu tuntud imikukaupade poe müüja palus kliendil poes imetamine lõpetada, kuna see ei meeldi poe meeskülastajatele. Tissivilgutamine, isegi kui nibu on lapse suus, tekitab paljudes ebamugavustunnet.
Ühelt poolt ülistab avalik arvamus imetamist, nii nagu ka emadust. Aga teisalt on inimeste käitumine tavaelus vastupidine. Näiteks on meil kõige heldema vanemapuhkuse skeemiga riik terves maailmas ja pea eranditult on kodus emad, mitte isad. Kuue kuu vanustest tittedest vaid pooled saavad Eestis rinnapiima. Miks? Naise rindade seksualiseerimine on kindlasti üks, aga mitte ainuke põhjus.
Nagu narkodiilerid
Meil on levinud arusaam, et kõik tited peaksid saama emapiima. Täiesti nõus, tissipiim on lapsele parim. Eesti lastearstid räägivad tavaliselt, et esimesed kuus kuud peaks laps saama ainult rinnapiima, ja oleks hea, kui imetamine kestaks aasta. Väga harva mainivad Eesti arstid Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitust, et imetamine võiks kesta kaks esimest eluaastat ja soovi korral ka pärast seda. Muide, aastaste laste rinnapiima saamise kohta ei koguta meil, erinevalt paljudest teistest riikidest, isegi statistikat.
WHO ütleb ka, et lapsele on kõige parem emapiim, mida laps saab imeda rinnast. Headuselt teisel kohal on ema piim, mida antakse pudelist. Kolmandal kohal on inimese (teise ema) piim pudelist ning alles seejärel rinnapiimaasendaja. Raske uskuda, et sünnitusmajade jm imikutega tegelev meditsiinipersonal ei ole sellega kursis. Siiski on väga tavalised juhtumid, et juba sünnitusmajas täie enesestmõistetavusega värskele emale piimasegu kätte antakse, kui laps nutab mingil põhjusel. Muide, nälg ei ole vastsündinu nutu ainus põhjus. Ja imetamisprobleemidega emale hea nõu asemel piimasegu andjat võib võrrelda narkodiileriga, kes esimeste tasuta doosidega endale klientuuri kasvatab.
Isegi kui emal tõesti jääb piima puudu või pole seda, siis WHO arstide soovituse järgi ta talitada ei saa: teise naise piima pole Eestis võimalik ametlikult hankida. Vaevalt et keskmine ema tuleb selle peale, et imetava sõbranna käest piima nõutada. Kui Nõukogude ajal eksisteerisid ka Eestis suuremates linnades omamoodi piimapangad, kust oli võimalik saada teise titemamma ülejäänud piima, siis praegu ei ole võimalik inimpiima nõutada isegi mitte sünnitusmajas. Samal ajal on piimapangad arenenud riikides täiesti olemas.
Piimaasendajad – suur äri
Rinnaga toitmise edukuses mängib kindlasti suurt rolli teadlikkus – kindlasti ema, aga ka isa oma. Uuringutes on leitud, et naised, kelle mehed tunnistavad rinnaga toitmise kasulikkust, alustavad suurema tõenäosusega imetamist. Meestel on sageli oluline roll ka selles, kui kaua naine imetab. Kes muu jookseks poole öö ajal apteeki valutavatele nibudele salvi tooma või lubaks emale pärast öist tissimaratoni hommikul tunnikese lisaund?
Imetamise õnnestumisel ei saa mööda vaadata turundusest – piimaasendajad on maailmas väga suur äri, mille suurusjärguks hinnatakse 20 miljardit USA dollarit aastas. Vähegi tähelepanelikum inimene näeb segupiima tootjate väga räiget turundust, mis on oma olemuselt sama agressiivne ja ühtlasi rafineeritud kui tubaka- ja alkoholireklaam. Reklaamiga rõhuvad segutootjad ühiskonnas kõrgelt väärtustatud teaduslikkusele: rikastatud rauaga, selle ja tolle vitamiiniga, sisaldab probiootikume. Sellega luuakse mulje, et segu on lapsele hea. Võib olla raske hoomata, kui palju vitamiine, toitaineid, immuunsüsteemi tugevdavaid antikehi ning häid baktereid on rinnapiimas. Seda ei saa ju ka poest toreda elevandiga totsiku sees osta ning tissitamise propageerimiseks ei potsata noore ema postkasti iga mõne kuu tagant värviline voldik nagu beebitoitude puhul.
Ilmselt on iga ema puutunud kokku probleemidega imetamisel – nn tissikriisiga. Ent kriisid on täiesti loomulikud. Nendest ülesaamiseks on mõistlik küsida abi teadjatelt.
Aga ma ei pea siinkohal silmas oma ema põlvkonda. Nõukogude-aegsed emad (sh meditsiinitöötajad) – ärge, palun, solvuge, kuid üldiselt teil ei ole positiivset pikaajalist imetamiskogemust ega piisavalt teadmisi, et imetamisprobleemidega noort ema moraalselt toetada. Kuigi meil on juba üsna korralik võrgustik koolitatud imetamisnõustajaid, oleks neid ja teavitamist vaja veel ja veel. Ehk siis muutub ka ühiskonna hoiak. Ja rohkem tittesid saab tissi ning emad ei pea enam kartma, et mõni mees avalikku tissitamist tänaval urineerimisega võrdleb.
