Liina Kersna üldisest lastetoetusest: Seda nimetatakse laristamiseks
Eesti riik maksab täna lapsetoetust kõigile meie rohkem kui 250 000 lapsele. Me teame, et paar aastat tagasi elas neist ligikaudu 49 000 ehk iga viies vaesusriskis. Me teame, et lapsed elavad võrreldes vanemaealistega sügavamas vaesuses – üle kümne protsendi Eesti lastest elab absoluutses vaesuses. Me teame ka seda, et laste vaesus on suurem ja sügavam rohkemate lastega peredes - vähemalt kolme lapsega peredes elab suhtelises vaesuses 28% ja absoluutses vaesuses 16% lastest. Eriti levinud on vaesus aga üksikvanemaga peredes, neis elas suhtelises vaesuses lausa 36% ja absoluutses vaesuses 16% lastest. Keskmisest kõrgem on laste vaesus Ida-Virumaal, Võru-, Valga- ja Põlvamaal, väiksem Harju-, Rapla-, Tartu- ja Jõgevamaal.
Ja paraku teame ka seda, et ebavõrdsus kasvab. Kui vaesema ja rikkama viiendiku elanike sissetulekud erinevad tänases Eestis 6,6 korda, siis aasta tagasi oli see number 5,5.
Lastetoetuste teemal käisid koalitsioonikõnelustel tulised läbirääkimised. Iga koalitsioonileping on kompromiss erinevate maailmavaadete vahel, kuid eelpooltoodud numbreid teades on raske mõista, miks me jagame hästisöönule ja näljasele ühe kapaga?
Reformierakond on pidanud õigeks vajaduspõhist lastetoetust kõigile neile lastele, kes seda vajavad ning suurperede toetamist. Selleks pakkusime välja 300-eurose kolmanda lapse toetuse.
Sotsiaaldemokraadid pooldavad aga lausalist lastetoetuse tõusu. Oma programmis lubasid nad tõsta selle lausa 75 eurole lapse kohta, mis läheks maksma 84 miljonit eurot.
Iga lausalise lastetoetuse üheeurone tõus maksab riigile 2,8 miljonit eurot, vajaduspõhise lastetoetuse üheeurone kasv aga 170 000 eurot. Seoses sotside valitsusse saamisega tõusis sellest aastast esimese ja teise lapse lausaline toetus 19lt eurolt 45le. Riigile tähendab see aastas 127 miljonilist kohustust. Võrdluseks, 19-eurose lastetoetuse hind riigile oli 53 miljonit. Siia lisandub vajaduspõhise lastetoetuse kulu 10,6 miljonit, mida saab 14 tuhat last.
Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu sõlmitud koalitsioonilepingust lähtuvalt tõusevad tulevast aastast esimese ja teise lapse toetused viie euro kaupa kuni 60 euroni kuus. Selline toetuse tõus nõuab nelja aasta pärast maksumaksjailt 42,9 miljonit lisaeurot.
Vajaduspõhiseks võiks põhimõtteliselt pidada koalitsioonis kokku lepitud suurpere toetust. Alates kolmandast lapsest jätkatakse 100-eurose igakuise toetuse maksmist, kuid lisaks sellele saab pere, kus kasvab kolm või enam last, täiendavalt 200 eurot lasterikka pere toetust. Seega on nelja aasta pärast kolme lapsega pere toetus 420 eurot kuus tänase 190 euro asemel. Selle toetuse tõus maksab meile 40,8 miljonit. Seega summa, mille sotsiaaldemokraadid oleksid maksnud lausalise lastetoetuse tõusuks, suutis koalitsioon jagada pooleks – üks osa esimese ja teise lapse toetuseks ning teine pool kolme ja rohkema lapsega peredele, kelle vaesusrisk on oluliselt kõrgem.
Eestis on 36 % perekondi, kus elab ainult üks laps, 43% lapsi elab koos ühe venna või õega. Ühe ja kahe lapsega paari sissetulek on statistiliselt oluliselt suurem kui vähemalt kolme lapsega paaridel ning üksikvanematega peredes. Mis tähendab, et meil on üksjagu peresid, kes reaalselt ei vaja lapse kasvatamiseks toetust. Samal ajal vajaks seda väga iga viies Eestis elav laps elagu ta siis üksiklapsena, kahe lapsega peres või paljulapselises peres. Riigil on raha alati vähe, seda enam peaks seda kasutama võimalikult sihipäraselt.
Kuigi lihtne administreerida, on lausaline lastetoetus riigile kallis. Mina olen jätkuvalt arvamusel, et toetust võiks maksta eelkõige neile, kes seda päriselt ja tõsiselt vajavad. Olukorras, kus ligi 50 tuhat last elab suhtelises vaesuses, jagab aga riik toetust pimesi kõigile. Muidugi, igaüks võib saadud raha suunata ise mõnele perele, kes seda rohkem vajab või kasutada heategevuseks - nagu on otsustanud meie pere - aga see on justkui valuvaigisti, mis probleemi ei lahenda.
Minu hinnangul võiks lausaline lastetoetus jääda 20 euro kanti. Ülejäänud raha tuleks suunata nii toetuste kui ka täiendavate teenuste kaudu peredele, kelle lapsed ei saa rahapuuduse tõttu piisavalt kvaliteetselt süüa, tegeleda huvitegevusega või kanda talvel sooje saapaid. Praegune lastetoetuste süsteem ei toeta raha sihipärast kasutamist. Sellist lähenemist pole patt nimetada laristamiseks.
