Selle kriitikaga on kolm muret. Esiteks ei seisne Eesti riigi tugevus riigijuhtide glamuuris. Barack Obamagi vastas presidendina küsimusele alatasa sama kandmise kohta, et inimene jõuab päeva jooksul teha piiratud hulga otsuseid ja ta ei taha ühtegi raisata riietumisküsimuste peale. Vot on mees! Räägib asjast! - olid paljud vastusega rahul.

Teiseks on ammu läbi saanud aeg, kus naise väärtust sotsiaalsel skaalal hinnati tema kinganina pikkuse või preeside arvu järgi. See ei tähenda, et ilusat inimest poleks ilus vaadata, aga meil pole tegu missivõistluse, vaid Eesti Vabariigi juhtimisega. Meil on vaja võimet sõjaväge juhtida või Trumpiga läbirääkimisi pidada, mitte aga seda, et nii jopp kui müts oleks mõlemad ploomikarva. Või hallid.

Ja kolmandaks - millal ükskord algab aega, et üks riigijuht ei pea olema pühapäevaõhtusel praamil koos meikari, juuksuri ning riietajaga pelgalt seetõttu, et ta on juhtumisi naissoost, (ja ema, vanaema) ning mõni mees tahab teda ikkagi just ilusaks sätitud naisena näha 24/7? Nõue, et näidatagu mulle, ilusale mehele, igal ajal üksnes ilusaid naisi, on seotud antud juhul üksnes sellega, mis soost on meie president.

Meespresidentide välimusse, eriti maal käimusega seonduvalt, on Eesti mehed väga rahumeelselt suhtunud. On nähtud eri värvi joppi-mütsi küll. See aeg on ka tegelikult ammu alanud, mil naised on, mitte ei näi. Lihtne.

Eesti presidendilt ootan ma eeskätt mõtte ilu, ja hindan kõrgelt julget samamoodi olemist teiste Eesti emadega, kes maatöödelt lastega pühapäeva õhtul oma linnakoju naasevad. Muretsedes palju olulisemate asjade üle kui rõivatäiuslikkus. Muretsedes palju olulisemate asjade üle, kui see, et kas on ikka õige kanda ploomikarva jope juurde mistahes värvi mütsi.