Peale seda avastust on jutt lühike. Öösel kutsuvad Kama ja Hallaste “noorpoliitiku” välja ning too tunnistab pettuse üles. Tema tähelend lõppes samas kohas, kus oli alanud, teda ei ole enam poliitikas nähtud.

Pikka aega oli erakonnas selge, et pettusega pole võimalik poliitikas kanda kinnitada. IRLi tänane, ent paraku mitte ainult tänane, ja paraku mitte ainult IRLi olukord näitab, et toonane õppetund vajab üle kordamist. Et poliitdopinguga ei võida kunagi. Ja mitte ainult. Mitte ühegi kandilise lahendusega ei saa Eestit tegelikult juhtida, mõnda aega saab ainult mängida juhtimist kandilise skeemi pantvangina.

Hääled on, häält ei ole

Pidasin pikka aega Eestis oma väljakujunenud kultuurikihi ja tavade puudumist noore demokraatia tunnuseks. Lootsin, et see saab nii kümne aastaga läbi, et ollakse õppimis- ja arenemisvõimelised. Et läbi saab traditsioonide puudumisest tingitud kihk kõike kandiliseks teha, õudselt täpselt reguleerida, püüd kõike mehhaanika abil käimas hoida. Et lõppeb ometi ahvatlus kandilis-tehniliste lahenduste abil võimu võtta või sellel püsida.

Seesama õudselt kandiline võimumehhanism on see, mille otsa on juba varasemalt korralikult komistanud IRLi poistebänd: jah, neil on hääled, aga neil ei ole häält. Too legendaarne suurkogu, kui toodi inimesed blokke hääletama. Kus Siim Kabrits sai rohkem hääli kui Tunne Kelam. See oli väga mehhaanilise süsteemi tulemus. Mille tulemus omakorda oli, et juhatuses istus rida puuslikke, kes ei osanud mitte midagi öelda. Hääled olid poistebändil koos, ent häält ei olnud. Suured, kandvad mõtted ei tulnud nende inimeste suust, vaid nende, kes olid harjunud mõtlema, looma ja ideede ning väärtustega ehitama. Tänu nendele toestas väärikas sisu võimu ja mitmed normaalsed asjad said korda aetud. Ent klaaskommide jagamisest sündis ka palju piinlikku.

Praegu tundub, et kellegi peas on kõik veel õudsemalt kandiline

Väga mehhaaniline süsteem tähendab sisuliselt alati kapitaalselt ja kardinaalselt postsovjetlikku nähtust – võimu üritatakse teostada kandiliselt ehk juriidiliste protsesside ja õiguskaitseorganite abiga.See on juhtunud kõikides postsovjetlikes riikides, kahjuks ka Eestis. Seesama, mida alguses pidasin noore demokraatia tunnuseks - et tegelikult olemuslikult demokraatlikes ja poliitilistes protsessides kasutatakse võitmiseks või võiduihaluses juriidilist protseduurikat ja/või püütakse isegi kohtu kaudu poliitikat mõjutada.Vaid mõned kuulsad näited. Ojuland ja sisevalimiste võltsimine – õud-ne! 1999 ja värvilised pliiatsid ning Jüri Mõisa linnapeaks valimise kohtusseandmine Keskerakonna poolt – õud-ne! Kui ma ei töötaks praegu teises kõrgkoolis, siis küsiksin, et kas te soodad olete või, et Tipile rektorit kohtuekspertiisi abil valite?
Mehhaanikaga võib saavutada vaid hetkelist edu. Esimesel kümnel Eesti taasiseseisvumisaastal ma arvasin, et me saame sellest üle. Aga me ikka veel vaatame neid asju nii kandiliselt. Et turumajandus on see, kui ostja ostab ja müüja müüb ning nad lepivad omavahel hinnas kokku. Meil ei ole ikka veel seda kultuurikihti, et aru saada – sõbrad, see on palju keerulisem, palju hingelisem, palju inimlikum. Kas me tõesti ikka veel ei ole õppinud sellest, et “juriidiliselt korrektsed” eelnõud ja määrused ei arenda riiki, kui sisu pole? Et formaalselt korras lahendused ei ole tegelikult lahendused?

Tulles Eesti riigi sõlmküsimuste juurest erakondade manu tagasi (ehkki need on kahjuks sama probleemi tahud), siis mehhaanika on sisuliselt mõttetu, sest selle tulemuseks on vaid lühike poliitlavastus, mitte poliitika. Nagu neljapäeval erakonnast väljavisatutest näeme, on mõnel inimesel ahvatlus oma karjääris ikka veel poliitdopingut pruukida, lisades erakonna vereringesse keelatud "ainest", ehk inimesi, kes ühelgi muul moel ühiskonna arengusse iseseisvalt ei panustaks. Aga selline vaatenurk on korraga nii rumal kui ka lühinägelik. Usalduse kuritarvitamine tuleb alati välja, kui mitte varem, siis olukorras, kui erakonna maine on kahjustunud määrani, mil jääbki ainult üks valik. Kas erakonnas plats puhtaks lüüa, või erakond lõpetada. Praegu see valik IRLil just täpselt ongi. Margus Tsahkna on esitanud väga selge ja töökindla plaani erakonna taaskäivitamiseks. Ühe olulisema muutusena on plaan muuta sisevalimiste korda selliselt, et igal delegaadil on üks hääl. See välistab võimaluse "diilitamiseks" ja häältega kauplemiseks ning annab igale erakonda juhtima pürgivale inimesele võimaluse hinnata enda ja oma ideede tegelikku toetust. Ja neid siis ka vastavalt ellu viia.

1992 novembriöö oli vähim sisuliselt (rõhk sõnal ‘sisuliselt’) võimalik nõudlikkus ühe targa ja aruka erakonna sisevalimistel. See tagas mõtlevate inimeste kohalolu Eesti ülesehitamisel ehk eduloo, millel senimaani sõidame. Kogu Eesti poliitiline eliit ei saa lubada endale mingeid kandilisi tehnitsistlikke võimumänge ajal, kui vaja on päris poliitikat, päris tööd, päris mõtlemist, päris arukust. Ja on vaja! Kasuta võimalust kriisi järel täielikult uueneda tähendabki, et millal siis veel kui mitte nüüd. IRL puhul on see sõna-sõnalt nii – millal siis veel, kui mitte nüüd, sest teist elu pole ühele mitteõppivale erakonnale õigustatult veel kunagi antud. Olgu sellel lõpp.