Liisa Pakosta: loobun riigikogu liikme kohast, sest olen poliitikast väljunud ja pühendun Eesti inimeste võrdsetele võimalustele
Tänades väga kõiki valijaid usalduse eest, see tähendab mulle isiklikult väga palju, loobun auväärsest riigikogu liikme mandaadist ning jätkan tööd Eesti riigiametnikuna. Väljusin poliitikast kaks aastat tagasi, et pühenduda Eesti inimeste võrdsetele võimalustele ja leian, et praeguses ametis saan olla Eestile kasulikum.
Jään võrdõigusvolinikuna tegelema inimestest endist mitte sõltuvate takistustega nende igapäevaelus. Sellegipoolest teen ettepanekuid, milliste teemadega tuleks Riigikogus tegeleda, sest...
... võrdsete võimaluste juhtimine ongi kaasajal muutuste juhtimine. Et inimestel oleks võrdsed võimalused, vajavad Eesti elus toimuvad muutused riigipoolset eeskuju ja eestvedamist. Muutuvad tööd ja töö tegemise ning õppimise viisid, inimeste ootused eneseteostusele, ümbritsev keskkond. Kui õigusloome ja poliitiline debatt kaasa ei tule, jätame oma lapsed ja ka endi homse kehvemasse, ebavõrdsesse olukorda. Eestis me ehitame oma riiki, mitte reservaati. Oleme globaalses konkurentsis nii inimestena, maakohana kui riigina. Võrdseid võimalusi eesti inimestele mitte luues ohustame oma konkurentsivõimet, sealhulgas töökohti ja investeeringuid, kokkuvõttes heaolu.
Tööd peab olema võimalik teha. Mis mõttes ei tohi poolteist aastat lapsega kodus olles teha lühikest aega kõrgepalgalist tööd? Kuni riik arvab, et palganumbri piiramine on parim mõte, mida nooretele emadele pakkuda saab, on riik ise palgalõhe tekitaja. Vanemahüvitist peab olema võimalik ürgsel kombel ja paindlikult jagada teiste pereliikmetega, ka vanavanematega. Paindlikkus on piiratud ka haiguslehel olijale. Näiteks kui inimesel on jalaluumurd, siis saaks ta päris mitut tööd sel ajal väiksema koormusega soovi korral ja arsti loal teha. Jälle on ees ranged piirangud. Puudega lapse vanem ei pääse tööle, sest hariduses on piirid ees. Palju eriliste vajadustega inimesi, ka väga erinevas vanuses inimesi, vajavad erilahendusi, mis asuvad väljaspool tänaseid piire.
Arutelud peavad võtma arvesse tegelikke töötingimusi erinevatele inimestele. Leiva saab lauale ikka üksnes tööd tehes, aga ka töö tegemise võimalused on globaalses konkurentsis. Peame saama ühiskondliku diskussiooni käima sel teemal, milliseks aastaks peavad kõik riigiasutused olema ligipääsetavad erivajadustega inimestele? Ja kas praegu on soodsam aeg ehitada Euroopasse raudtee või neljarealine autotee? Kas põlevkivienergeetika lõpetamiseks hakkame arendama meretuuleparke või on mõni veel puhtam ja kaasaegsem energeetikaliik kättesaadav? Kas keeld alaealisele aktsiat osta on mõistlik olukorras, kus kohe asub ta valima valijana linnamajanduse eri lahenduste üle? Kas uus tehas hakkab kasutama maailma kõige eesrindlikumat ja puhtamat tehnoloogiat? Kuidas saab eakas õppida uut ägedat tööd olukorras, kus tema praegune tööandja isegi avalikus sektoris ei ootagi rohkem, kui nagist mantli ulatamist?
Muudame ära perekonnaseaduse esimese paragrahvi nii, et omavahel saavad abielu registreerida kaks inimest. Aasta on 2017 ja sel teemal pole isegi avalikku arutelu. Ärme halvusta neid, kellele see oleks harjumatu. Sõnavabadus on väärtus, vihakõned ei ole. Peame hoiduma üksteise halvustamisest. Meil on eesti inimestena rohkem ühist kui sellistes aruteludes tihtipeale paistab ja rohkem polariseeritust ei tee kellelegi head. Eesti Vabariik püsib seda kindlamalt, mida rohkem on eri inimestele mõeldes meie riigis muutused juhitud ja mida vähem asju lihtsalt “aga praegu kukkus nii välja”. Väikese riigina oleme koos tugevamad, kui alusväärtuseks on ühisosa otsimine.
