Liisa Pakosta: Turvatunne tuleb järjepidevusest
Esiteks - laste sünd sõltub kindlalt vaid kahest asjaolust: spermatosoidi ja munaraku ühinemisvõimalusest ning naise otsusest eostatud laps kas sünnitada või teha abort. Kõik muud sündivusega seotud meetmed, asjaolud ja tingimused on ilma igasuguse enesepettuseta juba oluliselt kaudsema mõjuga või mõjutavad osasid rohkem, teisi jälle üldsegi mitte.
Teiseks – rahvastikuteadlaste hinnangul on stabiilsetes heaoluühiskondades kõige olulisemaks iibe ehk lapsevanemate turvatunde mõjutajaks pidev peretoetuste lisandumine protsessina. Eelmise aasta otsustele vanemapensionist, tasuta kõrgharidusest, lastetoetuste tõusust, kolmikute sünnitoetusest ja taas tasustatud isapuhkusest peavad 2013. aastal lisanduma uued lapsi ja peresid toetavad otsused, ning 2014 taas uued jne. Ükski meede ega toetus pole üksikuna määrava tähtsusega, vaid otsustavat rolli mängib iga lisandunud toetus või teenus ja samal ajal on veel olulisem, et ühtegi olemasolevat ei kärbitaks ega lõpetataks, sest see mõjub sündide arvule kõige otsesemalt. Professor Ene-Margit Tiit on toonud näiteks, et ranitsatoetuse lõpetamine resulteerus vähemalt tuhande lapse sündimatajäämisega – mitte et summa oleks vanemad jalust löönud, vaid ühe toetuse lõpetamine või vähendamine just sellist mastaapset ebaturvalisuse signaali annabki.
Kolmandaks tasubki seepeale meenutada, et vanemapension pole mingi uus toetuse liik, vaid seda on makstud ja makstakse praegugi kõikidele kuni 1991. aastani sündinud laste eest ühele lapsevanemale. Vahepeal laste eest pensionilisa maksmine lõpetati ja tekkis topeltmõju: esiteks frustreeis inimesi toetuse lõpetamine, teiseks suurenesid lõhed lastega inimeste ja lastetute pensionimäärades veelgi, ning väga otseselt lapsi kasvatanud inimeste kahjuks. Mitte kedagi ei innusta tulevikuväljavaade saada “trahvitud” laste kasvatamise eest väiksema pensioniga.
Neljandaks - pensionipõlve heaolu on olnud läbi inimkonna ajaloo üks neid olulisi kaudseid tegureid, mis on tõepoolest iivet mõjutanud. Enne pensionisüsteemide leiutamist olid lapsed ainsaks võimaluseks vanas eas oma eluga hakkama saada. Kui inimesel lapsi polnud, tuli tal vanaduspäeviks juba varakult valmis otsida koht mõne sugulase või muidu hea inimese juures, sest üksi elamiseks polnud peale laste muud tuge kuskilt loota. Polnud ka toetatud elamise teenust, hooldekodusid ega pansionaate. Lapsed seevastu olid vanaduspõlveks kindlamaiks pensionisambaks. Pensionipõlve kindlustatus on aga pöördunud inimkonna ajaloos esmakordselt äraspidiseks – lapsi kasvatanud pensionäri pension on väiksem ja hooldekodu tasud tuleb katta lastel, samal ajal kui sarnast ametitööd teinud lastetu pensionäri pension on kõrgem ja muud kulud katab omavalitsus. Eesti pole ainuke riik, kus sellele tegelikult ju inimsusevastasele olukorrale tähelepanu on pööratud, sest kehvema pensionpõlvega pole tõesti õiglane lapsevanemaid nende elutöö eest trahvida. Võimalik, et tegu on kaasaja heaoluühiskondade väikest sorti enesepettusega, kui usume läbi aegade ja kõikides kultuurides laste sünni ainsaks põhjuseks lakkamatut rõõmu nende üleskasvatamisest, toitmisest ja katmisest. Eks ikka mõeldi sellele ka, kes aitab atra hoida ja kes vanaduspõlves leiba ulatab, nii nagu kaasajalgi minnakse välisriiki tööle sageli eesmärgiga tagada endale parem pensionipõli. Kaasaja eesti kultuuris on tõesti nii, et lapsed sünnivad armastusest ja rõõmuks. Mistahes eluvaldkonnas, ja lastekasvatus pole mingi erand, mõjub õiglus motiveerivalt ja ebaõiglus pärssivalt. Arvata, et ebaõiglasel pensionisüsteemil, mille järgi said lapsevanemad väiksemat pensioni kui lasteta inimesed, mõju üldse puudub, on enesepettus – inimesed on huvitatud väärikast pensionipõlvest, ja see on täiesti loomulik, eluterve ja väga inimlik huvi.
Lastevanemate turvatunne koosneb paljudest üksikasjadest, ja vanemapension on vaid üks klots selle tagamisel. Seni tehtu pole loomulikult kaugeltki piisav – nii rahaliste toetuste kui teenuste osas saaksime rääkida piisavusest alles siis, kui lapsevanemaks olemine ei too endaga kaasa millestki oma elus loobumist võrreldes oma lastetute liigikaaslastega. Eestis peaks igal aastal lisanduma uusi perepoliitikameetmeid ja ning sealjuures ei tohi vanematele täiendavaid koormisi lisanduda ega olemasolevaid kärpida, ka halvustamisest ei sünni tolku. Järjekindla ja tervikliku lähenemisega saavutame eesti rahva püsimise.
***
Vaata ka: Juhtkiri: Kõige suurem enesepettus
