Link kopeeritud!

LIISA PAKOSTA: Vanemahüvitise vaesusvitsad

 (24)
LIISA PAKOSTA: Vanemahüvitise vaesusvitsad
Priit Simson

Eile kirjutas Aavo Kokk loos “Seda raha me neile ei kingi”, kuidas muidu igati positiivne vanemahüvitise maksmine sisaldab majandusloogikaga vastuolus olevat piirangut: noor lapsevanem ei tohi väikese lapse kõrvalt lisa teenida.

 

Ning et riik ei saavuta sellega midagi, sest vanematele keelatud tasu kantakse lihtsalt sugulaste arvele.

Töötakistuste ja nende ületamiseks leitud kodanikualgatuste taga on tegelikkuses hoopis rohkem metsa. See, mis ei toimi majandusloogika kohaselt, ei toimi ka sotsiaalse õigluse huvides, vaid suurendab õiglusetust. Kõige jõukamaid selline piirang ju ei puuduta, nemad võtavad oma tulumiljonid välja dividendidena, mis on vanemahüvitise kõrvalt lahkelt lubatud. Aga mitte lihtne palgatöö! Nõnda nöörib riiklik töökeeld täiega näiteks üksikvanemat, tõugates niigi hapral pinnal seisvat peret veelgi suuremasse vaesusriski.

Mõelgem näiteks, mis on valida ühe Eesti väikelinna maniküürijal, kes on tubli töö tulemusena loonud endale kliendibaasi. Ta jääb toredasti lapseootele. Kas tema kliendid loobuvad poolteist aastat maniküürist? Ei, nad otsivad teise teenusepakkuja. Ema on küll saanud vanemahüvitist, kuid kaotanud sissetuleku ning selle taastamiseks ei piisa tööle tagasi minemisest, vaid tuleb varuda hulk aega uute klientide leidmisele või sootuks uude kohta kolida. Samas poleks mõistlikul määral tite kõrvalt töötamine teinud ka rangeimate lastearstide arvates lapsele ega imetamisele kübetki kahju.

Meil on vaesusriski süvendav seadus, mille kohaselt ei arvestata muu sissetuleku saamise puhul vanemahüvitist väiksemaks mitte ainult teenitud lisa arvelt, vaid lausa trahvikoefitsiendiga 1,2. Beebiperede kogukonnapoolne toetamine (saamata jäänud tulu hüvitamine) on au sees kõigis kultuurides ja tõepoolest vajavad titemammad-papad ka Eestis tublit rahalist tuge, nii riigi hüvitise kui ka palgatulu näol. Lihtne lahendus oleks jabur koefitsient ja piirang üldse kõrvaldada. Just lastega peresid ähvardab ju vaesusetont kõige lähemalt. Euroopas on kõrgem iive käinud käsikäes vanemate töötamise igakülgse soodustamisega: mida rohkem emme saab töötada ja mida vähem on tal majandusmuresid, seda tõenäolisemalt langetab ta otsuse sünnitamise kasuks.

Lihtsad seadusemuudatused

Võitlus vaesusega pole mingi populaarne teema, sest midagi ei sünni üleöö. Vaesusriskile tähelepanu juhtinud õiguskantsler Allar Jõksi on lausa süüdistatud kõrvalteemadega tegelemises.

Ometi on keerulisema abi kõrval vaja ära teha mõned lihtsad seadusemuudatused, mis aitaksid vaesust süvendava ebaõigluse riiklikku soodustamist vähendada. Lisaks vanemahüvitise seaduse muutmisele saab vahest igaüks aru, et haigestunud väikelast ei saa üksi koju jätta. See võib olla lapsele eluohtlik, teiseks ei jäeta väiksekest üleüldse üksi koju – küll aga saab terve lapse viia lasteaeda või lastehoidu või võtta endaga kaasa.

Haigused käivad ikka inimesi mööda, ja Eesti hüvitab töölt eemalejäämise kuni kuue kuu ulatuses. Igati mõistlik. Lastega pere ponnistusi hinnatakse aga rohkem kui kaheksa korda kehvemalt – lapse põetamisel hüvitatakse saamata jäänud palka vaid kuni kaks nädalat.

Mõni haigus, näiteks luumurd, paraneb tõesti lapsel kiiremini kui täiskasvanul, aga see ei õigusta vahet kuidagi. Mida peab haigekassa arvates tegema väikelast kasvatav vanem, kelle põnn ei parane selle õnnetu kahe nädala jooksul? Tööle tagasi haige lapse kõrvalt minna ei saa, arst soovitab kodust ravi jätkata, kuid näiteks üksikvanemaga perel puudub nüüd sissetulek sootuks. Kõik muud variandid – näiteks viia haige laps sõimerühma tagasi – on kuritegelikud lapse ja teiste inimeste suhtes. Riigile oleks oluliselt odavam pikendada haige lapse põetamiseks mõeldud aega samamoodi kuni kuue kuuni.

Väiksema rahakotiga pere laps võib kergemini sattuda eakaaslaste seas isolatsiooni. Teda ei kutsuta ühistegevusse kas või seepärast, et tal puudub matkaks jalgratas või klassiekskursiooniks raha. Selle laiema probleemi peab vähemalt kohustusliku hariduse ulatuses lahendama riik.

Loe veel

Väga hea on töövihikute ja koolitoidu eest tasumine. Tarvitseb aga lapsel hakata riikliku õppekava alusel käsitöötundides midagi meisterdama, kui juba tuleb lapsevanematel õppevahendite jaoks “koidulaid” tuulutada. On lapsel mõne õppeainega häda, leiab jõukam abiõpetaja, vaesemal pole täiendavat õpiabi lihtsalt võimalik saada. Mis siis, et seaduse järgi on põhikooliharidus kõigile lastele tasuta.

Koduse toe osas võiks seadusemuudatus aidata edasi jõuda näiteks viinaveaga vanemate lastel. Euroopas on sotsiaaltöötajad vajadust mööda kurjad: kui ikka toetus lapseni ei jõua, siis on õigus anda seda perele mitte rahas, vaid “dresside ostmise kupongides”. Kuigi asotsiaalseid vanemaid on perede hulgas mikroskoopiline osa, mõjutab see laiemalt toetuste üle otsustamist (ei saa anda viinaraha juurde!). Oleme tagasi majandusloogikas: kui riik hoolib rohkem vaesusriskis perede murede lahendamisest, on lastel väiksem oht saada tõrjutuks ka hilisema tööjõuressursina. Vaid hoolivus viib rikkuseni.


Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare