Nende jutul on sama viis ja ühine refrään: kõhutunde järgi ei saa seadusi teha. Tagajärjeks on praak ja tööõnnetus, sest see ei arvesta ühiskonna tegelikkust, vaid lähtub kellegi ettekujutusest (või veel halvem – selle puudumisest). Jah, riiki valitsedes ja seadusi tehes on vaja tervet talupojamõistust, aga see peab põhinema siiski kriitilisel mõtlemisel ning informatsioonil ja teadmistel. Vastasel juhul asutakse kinnistama lihtsalt kellegi arusaamu, tihti ka kahjulikke stereotüüpe.

Reguleeritakse igapäevaelu

Niimoodi reguleeritakse aga meie kõigi igapäevaelu. Seaduse tegijad – nii ametnikud kui ka poliitikud – peavad oma eelistusi piisavalt põhjendama. Nad peavad ütlema, miks on vaja piirata inimeste vabadust kas siis ravimeid poest osta või kallist emakeelt oma parima sisetunde järgi käänata, pöörata ja kirjutada. See, et kõik on ühtsem, ilusam, standardsem ja euroremonditum, kui kõik tegutsevad ühe ja sama ette antud käitumismalli järgi, ei ole ju ometi piisav põhjendus. See näitab vaid, et tegelikult me väärtustame riigina ennekõike halli massi.

Rumal lugu, et seaduseelnõude seletuskirjadest leiab tühja kõlaga põhjendusi stiilis: nii on kombeks, see on eelistatud. Väidete tõestust aga ei paista kuskilt, eriti veel kui asuda otsima muud kui kellegi kõhutunnet kinnitavat juttu.

See surub ühiskonna staatilisse muutumatusse, kus loodetud uuenduslikkust ja leidlikkust jõuliselt tagasi pekstakse. Riik käitub nagu rumal lapsevanem või kiuslik kooliõpetaja, kes kardaks justkui tüütuteks lasteks peetud kodanikega sisulisse debatti astuda. Samal ajal otsime innovatsiooni ja teadmistepõhisust tikutulega taga, kuigi ei luba inimestel omapäi mõeldagi.

Need, kellele on määratud vastutus ja tohutu jõud meie igapäevast elu reguleerida, ei tohi nii käituda. Ja muide, lisaks vähesele analüüsile ja põhjendustele on tihti seadusloome puhul puudulik ka kõikvõimalike mõjude analüüs, sealhulgas sotsiaalne. Mullu ütles Rein Taagepera ühes Päevalehe vestlusringis „Kõigi riiklike otsuste juures peaks olema ka demograafilise mõju hinnang ning etniliste suhete mõju hinnang. Tihti tehakse rumalusi teadmatusest.” Ka need hinnangud saavad põhineda vaid teadmistel ja faktidel. Kabinetis sündinud kõhutunde rumalust ei saa me endale lubada.