LIISA PAST: Mis meil ikka sellest rahvast?
Lisaks on praktika näidanud, et riigikogulased suudavad maksimaalse summa tihti täpselt viimase sendini ka kuludokumentidega katta, seega on see paberimäärimine muutunud farsiks.
Kuigi, britid on äsja otsustanud just vastupidi käituda ja nõuavad nüüd oma parlamendi liikmetelt kuluhüvitiste tõestamist tšekkidega. Aga see ongi poliitilise kultuuri ja kokkulepete küsimus, sest lõppeks on aga need lihtsalt mängureeglid, mis näitavad, mis on aktsepteeritav ja mis mitte.
Kummastavalt põhjendatakse eelnõud ikka ja jälle sellega, et kuluartiklite avalikustamine on alandav. Et kõrgesti seatud ja valitud härrade ja prouade jaoks on mitteaktsepteeritav oma valijate ees vastutada.
No kuulge, kui te ikka võtate tööandja raha eest ühe päeva jooksul Eesti eri paigus 80 liitrit diiselkütust ja ka paagitäie bensiini, siis on tööandjal iga põhjus ja põhjendus teid naeruvääristada. Ka peakski tööandja kulmu kergitama, kui tema asja aetakse väidetavalt öösel ja peenete söökidega või kantakse kingitusena kuludesse potis aiataimed, millele kahtlaselt sarnased ka töötaja koduaias kasvavad. Ja riigikogulase tööandja, muide, on rahvas.
Seada riigikogu liige eripositsioonile ja öelda, et tema ei peagi oma tööandja ees vastutama on rumal ja ebademokraatlik. Sellega antakse mõista, et juba mõni kuu pärast valimisi on Toompeal meelest läinud, kuidas rahvas tööandjana esindajaid valib ja kelle ees vastutatakse. Kas te, kõrgesti seatud, ikka tahate sellist muljet jätta?
