LIISA PAST: Ood raamatukogule
Eelmisel nädalal vahendas The Times professori sõnu, et praegused “Google’i ülikooli” tudengid elavad mitteusaldusväärsete internetist leitud andmete dieedil, millele vastu astumiseks kasutab Brabazon loengutes vaid trükitud tekste.
Loomulikult ei saa kõike internetis leiduvat tõsiselt võtta, kuid inimeste võrdne ligipääs informatsioonile (eeldades idealistlikult, et arvutid on kõigil võrdselt) on kindlasti hea ja seda ei ole mõtet piirata. Google’it süüdistada on sealjuures kõige kohatum, sest otsisüsteem ei ole sõnum, vaid sõnumitooja – sarnane mitte raamatukogu, vaid selle kataloogiga. Iga arvutikasutaja ja uurimistöö tegija peab lihtsalt tahtma ja oskama saadud teabe usaldatavust hinnata.
Kohutav jama
Kaks aastat tagasi ütles üks Wikipedia asutajaid, et mõnes selle artiklis leidub “kohutavat jama”. Kuid ajakirja Nature paari aasta tagune võrdlev uuring (mida on hiljem maineka teadusajakirja kohta tavatult palju vaidlustatud) seadis internetientsüklopeedia usaldusväärsuse pea ühele pulgale suure Encyclopedia Britannica endaga.
Sealjuures kasvab Wikipedia pidevalt, nüüdseks on ingliskeelses versioonis üle kahe miljoni sissekande ning eestikeelses Vikipeedias eilse seisuga 44 904. Nii suures vabatahtlike koostatud infokogumis on nii head kui ka halba teksti, rääkimata kahe äärmuse vahele jäävatest ühekülgsetest või puudulikest sissekannetest. Näiteks artiklis televisioonist domineerib lühiülevaade välismaiste telekanalite nähtavusest sovetiaegses Eestis, ja sellele on lisatud märge, et see vajab toimetamist. Pidev info lisamine ning arutelud sisu üle ongi Wikipedia suurim tugevus.
Pealegi ei pruugi ka paberile trükitud kirjasõna olla tingimata eksimatu, seda enam, et aegunud tekst kannab oma aja varjundit. Viimase “Eesti entsüklopeedia” väljaandmine võttis üle kahe aastakümne: esimesed neli köidet ilmusid aastail 1985–1989 Eesti Nõukogude Entsüklopeediana, viimased osad aga sel sajandil.
Informatsiooni kallutatust ja lihtlabast rumalust leiab nii trükisõnast kui ka internetist. Ainuke lahendus on suhtuda igasse teksti kriitiliselt ning leida tasakaal eri allikate vahel.
Kodu, kool ja hiljem ülikool peavad aitama arendada kriitilist mõtlemisvõimet, et iga lugeja oskaks kirjutatu kohta küsimusi esitada. Selleks on aga esmatähtis, et haridus ei keskenduks entsüklopeediatarkusele, vaid iseseisva mõtlemisvõime ja analüüsi edendamisele. Kuivõrd ei Wikipediast ega trükientsüklopeediast ei leia algupäraseid mõtteid ja uurimistulemusi, piisaks ka professor Brabazonile sellest, kui ta nõuaks üliõpilastelt just neid. Siis ei aitaks ühestki kataloogiotsingust, vaid tudengid oleksid sunnitud kiiresti saadud faktidele raamatukogust lisaväärtust otsima.
