Liisa Tageli autorikülg | Eesti sõduri murdunud meelel ei ole aegumistähtaega

Eesti Vabariigis on praegu ligi 2800 missiooniveterani. Endalt on elu võtnud 11, sama palju on välismissioonidel hukkunuid. Veterane, keda kimbutavad vaimse tervise hädad, on aga märksa rohkem. Kaitseväe püüdlustest hoolimata ei jõua abi kõigi vajajateni. Põhjusi on palju.

„Pihtasaamise tõttu missilt lahkumine – okei, PTSH tõttu mitte,” võtab osa probleemist lakooniliselt kokku minu hea veteranist sõber. Ehkki pärast missiooni lõppu käis ta kohustuslikus korras nõustamisel, kulus tal põhjaliku abi otsimiseni aastaid. Afganistani missioonil ei saanud ta ühtegi füüsilist sõjahaava, küll aga silmale ja röntgeniaparaadile nähtamatuid vigastusi, mis tähendasid talle sisimas sõdurina läbikukkumist.

Tema on ideaalne radaripildist väljajääja – mees, kes pärast missiooni kaitseväeteenistusest lahkus ja jätkas tsiviilelu hoopis teises sfääris. Ta ei osale ka veteranidele mõeldud üritustel. Pikalt kahtles ta selleski, kas võib end ausalt nende hulka kuuluvaks pidada. Ta on keegi, kelle edasise elu kohta kaitseväel andmed puuduvad.

PTSH tähendab posttraumaatilist stressihäiret. Seda diagnoosi pole sugugi lihtne panna. „Posttraumaatilist stressi on raske mõista ja märgata, sest sümptomid kattuvad ühtpidi ärevushäiretega ja depressiooniga, osa osutab impulsikontrolli häiretele ja võib taustata viia hoopis antisotsiaalse isiksushäire diagnoosini,” selgitab kaitseväe peapsühholoog Kaidi Kiis.

Ka ravi on keeruline, sest komponente on palju. Võib, aga ei pruugi olla eelsoodumust loovaid tegureid, mis sageli ulatuvad lapsepõlve, kui õpitakse nii stressiga toimetulekut kui ka usaldamist. Ent PTSD käes kannatab neidki, kel ei paista eelsoodumust olevat.