Liisi Keedus: Mida „venelased” tahavad?

Kui „integratsioon” oli inimesed ammuilma ära tüüdanud, hakati rääkima „lõimumisest”. Tänaseks on ka lõimumisest saanud tühjaks pigistatud teema, mis ei jäta meid küll ükskõikseks, aga millest on ilmselt kõik osapooled suhteliselt väsinud.

Halvemaks ei ole justkui midagi läinud ja aeglaselt liiguvad asjad ehk paremuse poolegi. Vähemalt eestlase vaatenurgast, kes tähtsustab eelkõige venekeelsete elanike keeleoskust. Et kui on riigitruud eestimaalased, siis on nad õppinud selgeks eesti keele – ning eriti noored saavad sellega järjest valutumalt hakkama. Vastutasuks püüame öelda mitte „venelased”, vaid „venekeelne elanikkond, mis koosneb ukrainlastest, venelastest, tatarlastest ja paljudest teistest”. Mõtleme muidugi endiselt, et „venelased” (vt „Kas venelased elavad isoleeritud meediaruumis?”, EPL 29.10).

Aga mida arvavad „venelased” ise? Üks peamisi hiljutisi äratundmisi on, et see on valesti püstitatud küsimus. Ning mitte ainult mitmerahvuselisuse tõttu, vaid kuna meie ühiskonnas on palju eri lõimumistasanditega rühmi eri kogemuste, suhtumiste ja ootustega.