30.10.2014, 04:30
Lilled hallil müüril
Hiljuti kõndisin Mustamäe tänaval, kus maastik jalutajale erilist silmailu ei paku: paneelmajad, Selver, garaažiread. Garaažiseinad aga oli keegi katnud grafiti ja stencil-kunstiga. Mis seal täpsemalt oli, ei mäletagi, aga pildid olid korralikud: mitte lihtsalt nimekritseldused, vaid mitmevärvilised kunstiteosed või teravmeelsed graafikapudemed. Vaatamist jagus mitmekümne meetri jagu ja mõtlesin, et n-ö sodimine, mis vana seina sel moel õitsema paneb, ei tohiks kellelegi vastumeelt olla.
FOTO:
Kohe, kui see mõte pähe turgatas, nägin kaht tunkedes meest, kes tegelesid seinte puhastamisega. Üks mees oli vanem, teine pigem poisiohtu, võib-olla karistuseks üldkasulikule tööle saadetud grafititegija. Seal, kus nad juba töötanud olid, laius taas tavaline telliskivisein, ühtlaselt hall ja range nagu oktoobrikuine taevas. Kord oli taas jalule seatud, üldine hüve kaitstud ja ilu saanud vastulöögi. Seegi pole veel lõpp, puhastatud pind tõmbab ligi järgmise kunstniku. Loomise ja hävitamise ahel jätkub, kuni garaažiseinad kuluvad liiga õhukeseks, et katust üleval hoida. Kõik kukub kokku, kuid varemetest saab alguse uus tsükkel ja kord õitsevad lilled taas keset telliskivimüüri.