Linda-Mari Väli: Kuhu me läheme?
Tõepoolest - ilmad on salakavalaks läinud. Planeet on kannatlik küll, aga ka elevandil saab ükskord mõõt täis: planeet annab inimesele märku, nagu tõreleb isa lapsega, kui see üleannetusi teeb. Kuid kui tõrelus ei aita, järgnevad rangemad meetmed; isa puhul vahest vaid tutistused, planeedi pahameel on aga kõigi eelduste kohaselt sootuks katastroofiliste tagajärgedega.
Lõuna-Afganistaan tuiskab lumme, meie väike Eesti paistab aga kolimiseks valmistuvat: ära siit liigkargest parasöötmest! Ometi näib planeet kurtidele kõrvadele kõnelevat. Ajal, mil lääs peaks Gaugain’i eeskujul esitama enesele küsimuse „kes me oleme? kust me tuleme? kuhu me läheme?” tallub inimkond jonnaka lapsemeelesusega vanu radu edasi ning nimetab progressiks seda, mis tema enda tuleviku ohtu seab: enesekeskset tööstust, kelle jaoks sõnapaar „roheline keskkond” on kõigest muinasjutt, mida ajaviiteks vesta.
Intelligentseid arutelusid alternatiivsete energiaallikate või teiste „puukallistajate” meelisteemadel peetakse aga tagurlikeks. Väidetakse, nagu pidurdaksid sellised muudatused ühiskondlikku arengut. Aga kuidas seda „arengut” lõppude lõpuks defineerida? On see kiire tähelend tundmatutesse kõrgustesse, mille puhul enam kui kindel, et viimaks millegi kõva ja koleda vastu põrutatakse ning nutu ja halaga musta sügavuikku kukutakse? Või peaks see olema läbimõeldud ja adekvaatne tegevus, mis analüüsib oleviku võimalusi eelkõige tuleviku perspektiivist?
Intelligentse inimese looming, kes teadvustab enesele, et kui peale teda tulekski veeuputus, siis ei laiutaks see mitte elututel lagendikel, vaid hävitaks rikkaliku elukeskkonna, kus elutseb palju inimesi ja muid loomi, kõigil nii soov kui õigus täisväärtuslikule ja pikale elule.
Paraku näib, et järeltulevatele põlvede üle on langetatud kristlik kohtuotsus, millist kirjeldatakse juba Piibliski: „Jehoova on halastaja ja armuline Jumal [...], aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patud lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni!” (1 Mo 34:6, 7). Paistab, et see kole muinasjutt saab tulevasele sugupõlvele reaalsuseks, sest kuigi planeet näib astuvat radikaalseid, arvatavasti iga viimast kui rohuliblet puudutavaid samme, jääb igasugune äärmuslus lääne inimesele kaugeks ja ebasümpaatseks. Tema katsub leida probleemidele „progressiivsemaid” lahendusi. Näiteks ei arva ta, et oleks aeg bensiinimootoril töötavad autod jätkusuutlikemate vastu välja vahetada, vaid leiab hoopis, et kurja juur peitub puuküttega majades.
Selmet ohjeldamatu pakendamispsühhoosiga lõpparve teha leiutatakse viise, kuidas seda tobedat rämpsu uuesti kasutada. Aga kahju on juba sündinud, sest tehased on ühes kilepakenditega ka paraja portsu süsihappegaasi väljastanud ning järgneva ümbertöötlusega kulub otsatult kvaliteetset vett ja kallist elektrit. Lääs leiutab lihtsate lahenduste asemel keerukaid süsteeme, määrates end sellega jaburasse nõiaringi, mis jääbki probleemide tagajärgi korrastama, ent ei katsu kunagi hädakolde enese poole pöörduda.
Miks inimene nii käitub? Kus peituvad inimese järelemõtlematuse juured? Kas lolluses? Või ignorantsuses? Kas inimene on oma pika ja viljaka kultuurilise arengu käigus homo sapiensist taas ahviks mandunud, kes ainult iseenese heaolu silmas peab ja lapsed ning nende lapsed pikalt saadab?
Aga ega ahv tegelikult ju nii ei käituks, tema armastus on lausa legendaarne. Miks käiakse planeediga nii hooletult ümber, kui seda tuleks tegelikult hoolega hoida, kuna tema tervis on meie omaga lahutamatult seotud? Võib olla sellepärast, et tegelikult ei suuda inimene siiani uskuda nagu poleks õdusal nukumaailmal antud igavesti kesta. Kliimamuutusse suhtutakse kui mõnda üleloomulikku olendisse, kes vaid ajalehes või Aktuaalses Kaameras eksisteerib. Võib olla hakatakse alles aastaid hiljem mõtlema, et vist need esimesed soojad talved olidki esimesed kohtumised tolle koleda „kliimaloomaga”.
Vahest küsitakse siis üksteiselt ahhetuste saatel ja oma silmanägemist kirudes, kuidas see küll võimalik oli, et teda ei märgatud. Meenutatakse imestusega aegu, kuidas kummide vilinal mööda ilma ringi lasti, kole kliimaloom kogu aeg kannul, heitegaasitorud emaüsaks. Aga tagantjärele tarkus on lolli pärisosa, sest arukat iseloomustab ettenägelikkus ja vastavad abinõud hävingust hoidumiseks.
Kyoto protokoll ei tohiks olla suurriikide luksuskaup, vaid kohustuslik ja globaalne leping, ning elektrimootoril töötavad autod või päikesepatareid majakatusel peaksid eksootilistest elukatest argielu asukateks muutuma.
Tuleks esitada endale küsimus: milline on minu roll maailmas? Milline on selle maailma tulevik?
