Link kopeeritud!

Linda-Mari Väli: riigi laastav ja silmakirjalik metsanduspoliitika ehk miks me korraldame reedel piketi metsaseaduse muudatuste vastu

 (59)
Linda-Mari Väli: riigi laastav ja silmakirjalik metsanduspoliitika ehk miks me korraldame reedel piketi metsaseaduse muudatuste vastu
MetsaraieFoto: Sven Arbet

Linda-Mari Väli kirjeldab sündmusi, mis viisid selleni, et homme kogunevad Eesti metsade tuleviku pärast muretsevad inimesed keskkonnaministeeriumi ette metsaseaduse muudatuste vastu piketile.

Laua taga istub trobikond vanemaid härrasmehi ja üks noor naine. Naine räägib, palju ja murelikult, mehed kuulavad. Tüdinult. Juhuslik pealtnägija võiks arvata, et naine raiskab meeste kallist aega. Tegelikult toimuvad siin keskkonnaministeeriumi ja ühe juhtiva looduskaitseorganisatsiooni (Eestimaa Looduse Fond) metsanduseksperdi Liis Kuresoo läbirääkimised metsaseaduse muudatuse asjus.

Riik peaks keskkonnaorganisatsioone sellesse protsessi kaasama, aga tegelikkuses surutakse neid seaduseloomest kõikvõimalike taktikate abil üha kaugemale. Mida rohkem Kuresoo räägib, seda enam tunneb ta end soojapuhurina, keda kaunistab ELF-i logo. Mingit muud funktsiooni peale kabinetiõhu soojendamise tema „kaasamisel" justkui polekski.

On 2013. aasta kevad. Mõned nädalad hiljem kirjutab Kuresoo Postimehe arvamusküljel (6. märts 2013) oma „kaasamiskogemusest" ning töösturite ülemvõimust metsandusotsuste kujundamisel. Päev pärast artikli ilmumist helistatakse talle kaitsepolitseist: „Kas te saaksite meiega vestelda?" Kuresoo ei saa. Ta ootab parajasti oma esimest last ning sünnitustähtaeg on juba mõned päevad üle läinud. Sõit pealinna oleks liiga koormav, nii et sinnapaika see asi jääbki.

Samal teemal:

Kolm aastat hiljem hakatakse vastu võtma järjekordset metsaseaduse muudatust. Eelnõu ajab ärevusse keskkonnaühendused üle kogu Eesti, sest on eelnevatest veelgi tööstuslikuma suunitlusega. Kuuskede raievanuse alandamine ja mitmesuguste raiepiirangute lõdvendamine tahetakse läbi suruda ilma igasuguse metsade elurikkust kaitsva mehhanismita. Metsa olukorrast teadlikum kogukond sumiseb nagu mesilastaru.

Sama aasta märtsikuus kutsuvad keskkonnaühendused kokku metsanduse ümarlaua. Asjaosaliste üllatuseks saabuvad sinna ka paarikümne suurema metsaomaniku hulka kuuluva tööstusettevõte juhid. Pean diktofoni nende sõnavõtu ajaks kinni panema, aga metsameeste mure talletub kõrvade vahele niigi: riigi metsanduspoliitika on kaldumas hukatuslikule rajale. Ohtu seatakse nii okaspuistud kui looduskaitsealad, kuni lõpuks jääb lastele päranduseks vaid lage raiesmaa.

Isegi metsatöösturitel on lõpuks hirm hakanud.

Riigikontrolli hoiatusi ei arvestata

2011. aasta märts. Riigikogus menetletakse uut metsanduse arengukava, mille vastu astuvad välja nii riigikontroll, keskkonnaorganisatsioonid kui ka tavalised kodanikud. Rahvaliikumine „Eesti metsa eest" lubab kuni sügiseni Toompeal pikettida. Mõned nädalad enne seda kirjutab keskkonnaajakirjanik Ulvar Käärt Eesti Päevalehe arvamusküljel, et uue arengukavaga seatakse meie metsad suurde ohtu. „Raievanuste alandamisega sülitame paljude kadumisohus mutukate, taime-, linnu- ja loomaliikide peale, sest nende koduks olevate vanade metsade pindala hakkab meil järjekindlalt vähenema," leiab Käärt (Eesti Päevaleht, 08. veebruar 2011).

Riigikontroll kritiseerib nii raiemahtude suurendamise plaani kui ka raiet lubavate tingimuste lõdvendamist, leides, et metsade juurdekasv on ülehinnatud ega põhine riikliku metsainventuuri andmetel. Selle kohaselt on kasvava metsa tagavara pidevalt vähenenud.

Riigikontrolli vastuseisust hoolimata võetakse arengukava riigikogus vastu. Reformierakondlane Tõnis Kõiv ütleb otsesõnu välja, et mets on eelkõige tulu allikas (Postimees, 15. veebruar 2011). Selle väljaütlemisega minnakse otsesesse vastuollu keskkonnaministeeriumi ametliku poliitikaga, mille kohaselt peaks ministeerium otsima tasakaalu keskkonnakaitsjate ja metsatöösturite nägemuse vahel.

Tegelikkuses on keskkonnahoidliku ja tulevikku vaatava kodanikkonna huvid kuulutatud õigustühisteks.

Ametkonna hämar ajalugu

Loe veel

1980. aasta mai. Kaks noormeest lõpetavad ühel ja samal ajal Eesti Põllumajandusakadeemia, üks metsanduse, teine metsamajandamise erialal. Veel ei aima keegi, et kahest karjäärihimulisest noorukist, Andres Onemarist ja Andres Talijärvest, saavad peale Eestimaa taasiseseisvumist järk-järgult meie metsanduspoliitika peamised niiditõmbajad - keskkonnaameti peadirektor ja keskkonnaministeeriumi kantsler.

Üheksakümnendate keskpaigas hakatakse Hiiumaal rääkima suurejoonelisest Kõpu rahvuspargi rajamise ideest. Sellal töötab Andres Onemar alles kohaliku peametsaülemana. Kuigi Onemar avalikkuses rahvuspargi vastu sõna ei võta - idee on tulnud ju otse toonaselt keskkonnaministrilt Heiki Kranichilt - sosistatakse hiidlaste siseringis, et just Onemar ja tema kaaskond seisab kohalike metsaomanike ülesässitamise taga, kes hiljem õilsa idee ka nurjavad. Metsaomanikele räägitakse, nagu ei saaks nad pärast rahvuspargi rajamist oma metsas enam küttepuidki teha, ehkki tegelikult jäetakse erametsad pargi aladelt välja. Onemariga kokku puutunud keskkonnaametnikud ei julge avalikkuses sõna võtta, sest neil on hirm - hirm kaotada oma töö või midagi enamatki. Süüdistusi pole võimalik tõendada, Onemari ametlik profiil jääb puhtaks nagu paberileht.

Samal ajal, kui hiidlaste siseringis kasvab umbusk Andres Onemari vastu, jätkub mehe keskkonnaalane karjäär kõrges kaares. 1999. aastal asub Andres Onemar koondama endisi metskondi, puukoole, jahialasid jms, ühendades need riigimetsa majandamise keskuseks. Temast saabki vastloodud, riigimetsa majandamist tsentraliseeriva võimukeskuse juht, kes astub kaks aastat hiljem ka neoliberaalseid vaateid esindava Reformierakonna liikmeks.

Samal ajal teeb metsandusalast karjääri ka Onemari koolivend Andres Talijärv, kes juhib taasiseseisvumise järel esmalt Metsaametit ning on lühikest aega ka keskkonnaministeeriumi nõunik. 2002. aastal hakkab Talijärv tööle Eesti Metsatööstuse Liidu tegevjuhina, kelle eesmärgiks on EMTLi enda sõnul „oma liikmeskonna huvide esindamine ja kaitse ning mehhaanilise ja keemilise metsatööstuse väljaarendamiseks vajalike seadusandlike ja majanduslike tingimuste loomisele kaasa aitamine".

Kui reformierakondlane Jaanus Tamkivi 2007. aastal keskkonnaministriks tõuseb, asub ta jõudsalt edendama nii Onemari kui Talijärve karjääri. Kaks aastat hiljem algatab Tamkivi järjekordse keskkonnaalase võimu tsentraliseerimisprojekti, mille käigus tasalülitatakse 15 maakondlikku keskkonnateenistust, Riiklik Looduskaitse Keskus ja Riiklik Kiirguskeskus. 82 inimest kaotavad selle käigus oma töö, vastloodud ametkonna peadirektoriks määrab minister aga Andres Onemari.

Tema juhib keskkonnaametit praeguseni.

Samal aastal suunab Tamkivi EMTLi tegevjuhi Andres Talijärve metsatöösturite huvisid edendavast liidust keskkonnaministeeriumi asekantsleriks, kusjuures ühest institutsioonist teise üle minnes teatab Talijärv avalikult, et see ei tähendavatki tema jaoks uude valdkonda siirdumist. „Ma olen kogu aeg tegelikult samas paadis olnud - kord aerutan, kord olen tüüri juures ja kord näitan suunda," ütleb vastne asekantsler muheledes (Äripäev, 20. veebruar 2009). Neli aastat hiljem edutab järjekordne reformierakondlasest keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus, kes vaid loetud kuud hiljem keeruka korruptsiooniprotsessi keskmesse satub, Talijärve keskkonnaministeeriumi kantsleriks.

Ka Talijärv on endiselt ametis, moodustades ühes Onemariga metsanduspoliitilise võimumündi kaks külge.

Selle äärel seisab keskkonnaminister Marko Pomerants.

Ministeerium irvitab keskkonnaühenduste üle

2016. aasta aprill. Metsaseaduse muudatusest ärevil keskkonnaühendused, metsatöösturid ja juhtivad teadlased koonduvad Eestimaa Looduse Fondi poolt kokku kutsutud ümarlaua-meililisti, mille eesmärgiks on pühendada kõik huvigrupid seadusemuudatuse kaasamisprotsessi. Ehkki varasemad „kaasamiskogemused" on paljudele mõru maitse suhu jätnud, proovivad nurka surutud „oponendid" - sest teistmoodi ei saa liberaalsete suurtöösturite vastasleeri enam nimetada - oma tööd kõigest hoolimata jätkata. Silmi üritatakse kinni pigistada ka keskkonnaminister Marko Pomerantsi mõnitavate väljaütlemiste ees. Muu hulgas teatab keskkonnaminister avalikult, et „pole mõtet omada metsa ainult selleks, et puid kallistada".

Ümarlauaga ühinenud metsatöösturid saadavad ministeeriumile oma ettepanekud. Kirja lõpus leiavad metsamehed, et metsade majandamine peaks toimuma jätkusuutlikult ja pigem konservatiivselt. Uue metsaseaduse muudatusega plaanitavad raided tehakse nende sõnul suuresti tuleviku arvelt ning töösturite hinnangul viivad need lõpuks Eesti metsa- ja puidutööstuse kokkutõmbumiseni.

Ministeeriumit see kiri ei heiduta.

Eestimaa Looduse Fond juhib uue kirjaga ministri ja kantsleri tähelepanu olulistele puudustele metsaseaduse muudatuses ning leiab, et seaduse väljatöötamiskavatsus ei aita kuidagi kaasa riiklike kliimaeesmärkide täitmisele ning kõik sellised viited - mida on palju - tuleks väljatöötamiskavatsusest eemaldada. Samuti on ELF kategooriliselt vastu kuuskede raievanuse alandamisele ning juhib tähelepanu ka vääriselupaikade nigelale olukorrale. Leitakse, et kuna uus seadusemuudatus mõjutab tegelikult väga paljusid inimesi, siis tuleks sellesse kaasata oluliselt rohkem kodanikke.

Seegi kiri jätab ministeeriumi külmaks.

Tartu Ülikooli loodusressursside õppetooli juhataja Asko Lõhmus, kelle teadustöö põhiteemadeks on muuhulgas metsade bioloogiline mitmekesisus ja struktuur, võtab järjekindlalt osa ministeeriumi kaasamiskoosolekutest. Sellegipoolest muutuvad tema kirjad üha murelikumaks.

16. mail kirjutab Lõhmus, olles teel raievanuste alandamise arutelule vabariigi metsandusnõukogus:

„Arvan, et tänane koosolek on strateegiliselt selles mõttes keskne, et aru saada, kas riik üldse soovib pidada säästva metsanduse alast sisulist arutelu või on meil keskkonnavaldkonnas tekkinud Venemaa-sarnane propagandamasin. Vaatasin just ühe mõjuka riigikogulase blogi, kes leiab, et eriarvamusi tegelikult polegi: "Metsanduse küsimuses on aga nii juhtunud, et ühel pool on Riigikontroll ja kaks Tartu Ülikooli õpetlast, teisel pool aga kogu Eesti Maaülikooli metsateaduskond, metsaomanikud, töösturid ning ametnikud.""

Kaks päeva hiljem ümarlaud rahuneb, sest ministeerium soostub lõpuks kokkulepet sõlmima. Juuni alguses annab keskkonnaminister Marko Pomerants sellest ka avalikult teada, lubades KKMi poolt välja saadetud pressiteates, et „koos viljakate kuusikute raievanuse langetamisega astutakse selgeid samme laane- ja salumetsade range kaitse vajakute katmiseks." (keskkonnaministeerium, 1. juuni 2016)

Paraku ei näe keegi ette, et kokkulepe sõlmitakse vaid aja võitmiseks ning oponeeriva ringkonna rahustamiseks. Mitu kuud möödub suhtelises vaikuses, kuna ministeerium peab suvepuhkust. Alles oktoobri alguses saadab keskkonnaministeerium seaduseelnõu teistele ministeeriumitele kooskõlastamiseks.

Ootamatult selgub, et riik on kevadel sõlmitud kokkuleppest taganenud. Ministeerium üritab küll igatpidi tõestada, nagu oleks astutud selgeid samme laane- ja salumetsade range kaitse vajakute katmiseks, ent keskkonnaühendused sellega ei nõustu ning mahuka eelnõuga tutvumiseks antakse neile vaid kümme tööpäeva.

Kaasamise hea tava kohaselt peaks see olema vähemalt neli nädalat.

Metsanduse ümarlaud keeb solvumisest. Maa Elu peatoimetaja Peeter Raidla kirjutab trööstitutest raienumbritest: „Kui aastaga suudeti lagedaks raiuda 3,5 protsenti kogu erametsast, siis 28-29 aastaga peaks sama tendentsi jätkudes järel olema lage maa. Seda enam kui lähtuda asjaolust, et Eesti tingimustes kasvab kuusk raieküpseks keskmiselt 80-100 aastaga ja mänd 90-110 aastaga." (Maa Elu, 16. oktoober 2016) Asko Lõhmus saadab keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhatajale Riina Matverkile nördinud kirja:

„Olen jätkuvalt kategooriliselt vastu sellele, et metsa majandamist käsitletakse üksnes puidu realiseerimise tulu vahendina. Leian, et praegusel kujul on rikutud nii metsandusnõukogus kui ka eraldi keskkonnaorganisatsioonidega kokku lepitut. Mul on raske mõista, mis on sellise usaldust kuritarvitava tegutsemisstiili taga, aga säästva metsanduse arendamisega ei ole siin mingit pistmist. Võimalik, et otsuste langetajad ei ole end säästva metsanduse põhimõtete ja kriteeriumidega piisavalt kurssi viinud."

Keskkonnaministeerium üha rahutumaks muutuvate osapoolte häält ei arvesta.

Huvigruppide mõõt saab täis

2016. aasta november. Keskkonnaministeerium saadab huvigruppide totaalsest vastuseisust hoolimata metsaseaduse muudatuse justiitsministeeriumisse kooskõlastamiseks. Avalikkusele räägitakse, et ministeerium on pööranud keskkonnaühenduste kaasamisele suurt tähelepanu. Paraku pole ei minister ega ametnikud arvestanud sellega, et nurka surutud kodanikkonna kannatus on katkemas.

Viimasel novembrikuu päeval alustavad keskkonnaühendused avalikku kampaaniat „Aita kaitsta Eesti metsa", millega üritatakse informeerida Eesti rahvast riikliku metsanduspoliitika jätkusuutmatusest ning liikide seisukorra pidevast halvenemisest. Keskkonnaministeerium vastab metsakaitsjate kampaaniale omapoolse pressiteatega, milles teatatakse, et hoopis keskkonnaühendused ise on taganenud nendega sõlmitud kokkuleppest.

See vale ületab kõik piirid. Metsakaitsjate ringkond tõuseb raevunult tagajalgadele.

Järgmisel päeval saadavad mõjukad kultuuritegelased ja teadurid riigikogule ning ministeeriumitele avaliku kirja. Nõutakse keskkonnaühenduste kaasamist metsanduspoliitikasse ja KKMi tegevuse riiklikku uurimist. Küsitakse, kas tegemist pole Eesti riigi ja rahva kõige olulisema loodusvara kuritahtliku ning käpardliku raiskamisega.

Avalikkuse survel kutsub keskkonnaministeerium huvigrupid uuesti metsaseaduse muudatust arutama. Pressisuhtluses leitakse aga endiselt, et keskkonnaühendused ise on kokkuleppest taganenud. „Metsaseaduse muutmise ümber on tekkinud eksitav müra," räägib keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp. Riiklikus meedias kultuuritegelaste pöördumist ei kajastata.

Päev hiljem algatatakse petitsioonikeskkonnas rahva-allkirjade kogumine, millega nõutakse taas kord säästvamat metsanduspoliitikat ning ministeeriumi tegevuse uurimist. Kahekümne nelja tunniga kogutakse üle tuhande allkirja ning saadetakse välja ka pressiteade, aga riigimeedia vaikib ikka veel. Samal ajal käivitub sotsiaalmeedias aina intensiivsem diskussioon. Kampaania algatajatele kirjutatakse Eesti Põllumajandusakadeemiast, Luua metsanduskoolist, väliseestlasi ühendava kogukonna esindajatelt ja mujalt.

Korraga selgub, et pea kõigil on metsast oma valus lugu rääkida. Lageraielangid vaatavad ju kõikjalt vastu. Linde ja loomi jääb üha vähemaks.

Sotsiaalmeedias hakkavad ringlema kõikvõimalikud materjalid metsade trööstitu olukorra kohta. Sõltumatutest metsandusekspertidest koosnev Global Forest Watch on aerofotode põhjal välja arvutanud, et viimase viieteistkümne aasta jooksul vähenes meie metsade pindala ligi kolm korda kiiremini, kui seda juurde kasvas. Metsarahvas oigab. Riiklik uudisteportaal vaikib endiselt.

Silmakirjalikkus eskaleerub

Samal ajal teatab riigimetsa majandamise keskus, et tellib järgnevaks viieks aastaks 46 miljoni euro eest lageraideid. Metsa eest seisev kogukond ägab, aga keskkonnaministeeriumi koduleheküljelt võib lugeda, et „keskkonnaministeerium on Eesti keskkonnavaldkonna eestvedaja, kelle põhieesmärk on vastutustundliku suhtumise kujundamine loodusesse ning Eesti inimestele puhta ja looduslikult mitmekesise elukeskkonna säilitamine."

Metsateadlased jagavad materjale mitmekümne kohaliku linnuliigi olukorra järk-järgulisest halvenemisest. „Kanatalgute" analüüs näitab selgesti, et metsis, laanepüü ja teder kannatavad isegi harvendusraiete puhul vähemalt kümme aastat kestva negatiivse mõju käes. „Eestis paiksete metsalindude (21 liiki) ja Euroopa põllulinnustiku (12 liiki) kompleksindeksid on mõlemad pikaajalise langustrendiga," kirjutatakse keskkonnaagentuuri lehel, tuues ühe võimaliku põhjusena välja just elustikku mittesoosivad muutused metsamajanduses.

Keskkonnaminister Marko Pomerants võtab samal ajal osa ÜRO Elurikkuse konverentsist ning räägib, kuivõrd oluline on, et elurikkuse tähtsust tunnetataks laiemalt. KKMi poolt välja saadetud pressiteates rõhutab minister, et „elurikkuse hoidmiseks pole muud vaja kui poliitilist tahet, teadmispõhisust, plaane, strateegiaid, asjaomaste koostööd, üldsuse teadlikkust ja poliitikas olulist "sularaha", et plaanid ellu viia." (Keskkonnaministeerium, 5. detsember 2016)

Samal ajal valmistuvad poliitiliselt aktiveerunud kodanikud piketiks, et nõuda säästvamat metsamajandust ning silmakirjaliku ministeeriumi langemist. Saatuse tahtel määratakse see samale päevale ja kellaajale, mil toimub KKMi ja keskkonnaühenduste uus kokkusaamine metsaseaduse muudatuse asjus: 16. detsember kell 13.00.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare