Tundus, et vestlus läks ka tööpakkuja silmis oodatust paremini, sest järgnenud kirjavahetuses olid muu hulgas laused: „Üllatasid mind oma nutikusega üsna mitu korda”, „I like your vibes” ja „Can’t wait.” Tundus paljulubav. Kiri aga lõppes pommiga. Siinkohal tsiteerin (kirjaviis muutmata): „Vajan naturaalselt taibut ja kena eesti tüdukut/naist, [kes] räägiks head inglise keelt, elaks juba siin, oleks vallaline, sportlik, nõus pühenduma ning kaasa reisima kuhu tarvis. Vastu oleks pakuda üks huvitavamaid töid maailmas, väga hea elukoht ja sõber, kes hoolib – ja võibolla enamgi.”

Olin šokis, sest kirjavahetus läks aina absurdsemaks, isiklikumaks ja ebaprofessionaalsemaks. Ma ei osanud teha muud kui selle kõige üle naerda, ehkki tegelikult oleks vist pidanud nutma.

Lõpetasin suhtluse ja liikusin edasi, samal ajal tõotasin endale, et ei lase enam kunagi endaga nii käituda. Enim häiris, et tööpakkuja tundus asja väga rahulikult võtvat ning tema jaoks oli töö- ja eraelu põimimine enesestmõistetav, mina aga olin kaotanud hea töövõimaluse.