Linnahalli paremad päevad on ees
Rocca al Maresse kavandatav spordihall on toonud ajakirjandusse kuuldused Tallinna linnahalli tarbetuks muutumisest. Linn arutavat jäähalli eraldamist linnahallist, mis on põhjendatud juba kompleksi osade erinevate funktsioonide tõttu. Lugedes Tallinna abilinnapea Peeter Kreitzbergi arvamust (EPL, 24.09.), et linnahall on juba ehitusena äärmiselt ebaõnnestunud, muutub iga vähegi mõtlev inimene nõutuks. Lisaks veel linnahalli eksperdiks kutsutud Lemminkäinen Eesti AS-i juhataja Avo Lille-mäe arvamus linnahalli muutmisest reisiterminaaliks ja tax-free poeks Kuidagi ei saa lahti tundest, et linnahalli probleemidega tegeldakse valel tasandil ja osa inimesi ei saa ka aru, milles on küsimus.
Mida siis linnahalliga ikkagi teha? Esiteks tuleb meenutada, et riigieelarvest finantseeritavaid kultuuriasutusi on Eestis teisigi ja see praktika on levinud kogu maailmas.
Tallinnas on teatud arv unikaalobjekte, mille majandamise probleemid on tänaseks eeskujulikult lahendatud. Näiteks linnahalliga samas suurusjärgus Pirita TOP, Sakala Keskus ja Rahvusraamatukogu täidavad täna oma funktsioone suurepäraselt. Miks ei võiks see olla samamoodi ka sellise kultuuritempli nagu linnahall puhul?
Linnahalli on projekteerinud nimekas arhitekt Raine Karp. Siiani ei ole ma üheltki asjatundjalt kuulnud, et see oleks ehituslikult, asukohalt või arhitektuuriliselt ebaõnnestunud. Vastupidi – kõik, kes ehitusest, arhitektuurist ja kultuurist vähegi teavad, nimetavad linnahalli superobjektiks, millel on suurejooneline ja eksklusiivne üle 4000 istekohaga saal.
Kui jäähall ja kavandatav Rocca al Mare suurhall sobivad spordiürituste kõrval suurte kontsertide korraldamiseks, siis jäävad need ikkagi massikultuuri valdkonda. Kehtib reegel: mida elitaarsem on kultuuriüritus, seda väiksem publik. Sellel skaalal sobib üsna luksusliku sisustusega linnahall ka soliidsemateks kontsertideks, ooperiesitusteks jne.
Kõik teavad, kui kallid on Estonia teatri- või kontserdisaali tippetenduste piletid ja kui vähe publikut sinna mahub. Miks ei võiks sellised etendused toimuda linnahallis? Omal ajal seda ju ka tehti. Kasutades moodsat elektroonilist akustikat ja võimendust, ei tohiks kellelgi linnahalli akustikale pretensioone olla. Lähimad näited sellise tehnika edukast kasutamisest leiame muidu küündimatu akustikaga Helsingi Finlandiatalost ja Tampere Talost.
Jääb veel küsimus, kas Eesti vajab kultuuritempleid ja kas neid suudetakse majandada. Mis see meile maksab? Linnahalli direktori Ago Kalde sõnul maksab hall elektri, soojuse ja vee eest keskmiselt veerand miljonit krooni kuus. Lisaks hinnatakse, et halli korrastamiseks vajatakse 60 miljonit krooni. Kas see on palju? Eesti hetkeoludes, kus see summa moodustab näiteks alla kümnendiku Maapanga kaotustest, ei ole 60 miljonit palju.
