Lugedes Soome linnaplaneerimiseksperdi Timo Hämäläineni ettepanekuid, kuidas muuta Tallinna kesklinn jalakäijasõbralikumaks (03.05, EPL), saan öelda, et tegelikult olemegi suurel määral tema soovitud suunas astumas. Juba paari aasta pärast on Tallinna kesklinnas märksa vähem autoliiklust, selle asemele tuleb pigem jalakäijate ruum ning eluõigust võidavad trammid, bussid, hübriidbussid ja trollid. Seega on Hämäläineni sõnad osalt juba käimasolevatest kavadest pisut maha jäänud.

Vabaduse väljaku edukas näide

Nõukogude ajal sõitsid autod ringi isegi vanalinnas, nüüd enam mitte. Järgmisena võtame ette laiema kesklinna. Parim näide autode ja jalakäijate suhte muutumisest ilmneb Vabaduse väljakul. Üheksa lühikest aastat tagasi oli see väljak autodele kuuluv parkimisplats. Nüüd istuvad seal kohvikukliendid, peesitavad päikesenautijad ning trikitavad rulasõitjad. Autode väljatõrjumine sellelt alalt on edukalt omaks võetud.

Teise sammu autovabama linnasüdame suunas astusime juba 2012. aastal, mil laiendasime jõuliselt Tallinna bussiradu. Opositsioon andis turmtuld, aga nüüd on kõik bussiradadega harjunud. Nende rajamine jätkub, sest bussiga peab Nõmmelt ja Piritalt saama kesklinna kiiremini kui autoga. Sel juhul on inimesed nõus eelistama ühistransporti.

Kolmas samm autovabama tsooni suunas on Narva maantee ja Pärnu maantee kaudu kulgeva peatänava rajamine. Ka seal hakkab prioriteet kuuluma jalakäijaile. Jah, autode läbipääsuvõimalus jääb, kuid seda ennekõike kesklinna enda elanike tarvidusi silmas pidades. Saame rääkida kummaski suunas ühest sõidureast ja seda õueala kiirusel.

Ruum on üks asju, mida linnas on alati vähe, ja kõik ei saa kunagi võita. On täiesti ilmne, et ühistransport peab saama prioriteedi, sest kõik autod ei mahu sinna iialgi, pingutagu teederajajad ning parkimismajade loojad palju iganes.

Ühistransport peab tugevnema

30 inimest ühes bussis võtab väga palju vähem väärtuslikku tänavaruumi kui need 30 inimest ükshaaval autode roolis. Kuid tarbimisharjumuste muutmine, isegi kui sellest kõik võidavad, pole niisama lihtne. Pirita suunal on bussiliiklus tihe, ometi eelistavad paljud jätkuvalt autosõitu, ehkki ummikud teevad selle aeganõudvaks. Aga lõpuks muuutuvad käitumisharjumused ikkagi. Seda enam, et autosõit maksab, kuid bussi- ja trammisõit on vähemalt selle linnavalitsuse jätkudes ka edaspidi tasuta.

Ma ei eelda, et jalakäijasõbralikuma linna kujundamine kulgeb ilma vastupanuta. Näeme seda igal aastal septembrikuus näiteks SEB Tallinna Maratoni aegu, kui viime läbi autovaba päeva.

Järk-järgult on inimesed sellega harjunud, et neil päevil septembris pole mõtet autoga kesklinna tulla. Samas jätkub ka neid, kes ikkagi üritavad iga hinna eest ka siis, kui linn kinni, monstermaasturiga edasi tungida keelumärkide kiuste.

Just nimelt jalakäijate huvides on ka see, et maikuus paigaldatakse Tallinnas 100 täiendavat õueala märki ja 100 märki kiirusepiiranguga kuni 30 km/h. Seda meeldetuletuseks.

Mitmed jalakäijate maailma kaitsjad kritiseerivad Reidi teed, kuid ilmaasjata. See on vahend, mille abil suuname me autod kesklinnast eemale, sest päris ära kaotada neid pole ju ei realistlik ega otstarbekas. Samas aga peatänava tulek kitsendab ju autode tegevusvõimalusi nende senises “valitsemisalas” oluliselt, ent kuhugi peavad nad ju minema. Samas on Reidi tee vajalik kompromiss, sest ka selle ääres on laiad kõnniteed ja puhkealad.

Ilfi ja Petrovi imeammu kirjutatud raamatus “Kuldvasikas” mainiti, et jalakäijaid peab armastama, sest nad moodustavad inimkonna parema osa. Ja juba siis kurdeti, et sõiduteed lähevad mitmekordselt laiemaks, kuid kõnniteed jäid niisama kitsaks kui tubakapaki panderoll. Jalakäijate jaoks, mainivad Ilf ja Petrov, on loodud midagi transpordigeto taolist. Saagu see ajalooline ebaõiglus, mida kirjanikud kirjeldavad, lähiaastatel Tallinna kesklinnas likvideeritud.