Linnaisa: seda, kuidas Vakra püüdis Astangul Prügihunti kehastada, ei saa võtta teisiti kui ebaõnnestunud palagani
Korraldatud jäätmevedu tagab olemprügi regulaarse ja tõrgeteta jõudmise jäätmekäitluskohtadesse, jäätmejaamad võimaldavad vabaneda ohtlikest- ja suurjäätmetest. Tagamaks elanike teadlikkust, tegelevad Tallinna Keskkonnaamet ja Jäätmekeskus pideva teavitustööga, kutsudes linlasi üles hoiduma risustamisest ning koguma jäätmeid liigiti. Traditsioonilised Prügihundi kampaaniad õpetavad lastele, kuidas prügi sorteerides loodust säästa.
Linn on teinud palju, et keskkond püsiks esteetiline ning loodust ei kahjustataks. Ometi leidub neid, kes jäätmeid mõnda kõrvalisse paika poetades loovad isetekkelisi prügimägesid.
Valdavalt püütakse vabaneda ehitus- ja suurjäätmetest, kuigi mõlema jäätmeliigi utiliseerimine on võimalik linna jäätmejaamades ning sorditud betooni, telliseid, immutamata puitu ja mööblit saab jäätmejaamadesse ära anda tasuta. Prügiterroristide peamine kaubaartikkel on aga kasutatud rehvid, mille utiliseerimine ootab juba pikka aega riigi poolset lahendust.
Keskkonnaamet, linnaosavalitsused ja mupo peavad prügistajatega pidevat võitlust. Kui on võimalik risustaja kindlaks teha, kohustatakse teda reostust kõrvaldama ja määratakse trahv, ent ahvatlus rämpsust kerge vaevaga vabaneda on kuritegelikult mõtlevate tegelaste jaoks siiski piisavalt suur, et selle nimel riskida.
Kõige enam kannatavad reostamise läbi riigile kuuluvad maad. Riigi keskkonnaamet, kes peaks enda hallatavaid kinnistuid hooldama, suhtub Tallinna piiresse jäävate riigimaade olukorda pehmelt öeldes leigelt. Aastate jooksul pole näidatud üles huvi reostajate tegevust tõkestada, rääkimata reostuse kõrvaldamisest. Enesest mõistetavalt jäetakse riigi maale tekkinud prügilademete kõrvaldamine kohaliku omavalitsuse hooleks, kes lõpuks peabki laga kokku korjama ja oma kulu ning kirjadega ära vedama, kuna linnaruum vajab korrastamist, olgu siis omanik milline tahes.
Samas näeb seadus ette, et kui risustajat pole võimalik tuvastada, koristab kinnistu selle omanik. Kahjuks ei vaevu riigi keskkonnaamet seadusest tulenevaid kohustusi täitma. Omavalitsuse võimuses pole kohustustest kõrvale hiilivaid riigiametnikke korrale kutsuda. Korraldustele lihtsalt ei alluta ja riigile trahvi teha omavalitsus ei tohi.
Riigikogulane kehastub prügihundiks
Isetekkelised prügilad on tõsine teema, millega ei maksaks naljatada. Seda, kuidas riigikogu keskkonnakomisjoni juht Rainer Vakra püüdis 13. veebruaril Astangul asuval riigi maaüksusel Prügihunti kehastada, ei saa aga võtta teisiti, kui ebaõnnestunud palagani.
Kohalike valimiste lähenedes hüperaktiivseks muutunud sotsiaaldemokraatlik poliitik ei adu, et temast oleks rohkem kasu komisjoni tööd juhtides, mitte „keelan, käsin, poon ja lasen“ stiilis jaburaid käske jagades metsaalust mööda silgates.
Kui täna vedeleb Astangu looduskaitsealal hunnikute viisi kasutatud rehve, siis on selles süüdi Vakra isiklikult, kuna pole suutnud keskkonnakomisjoni juhina rehvimajandust korrastada.
Kui kogu lugupeetud komisjoni juhi aur aga kulubki õigusriigis kehtivate haldusnormidega vastuollu minevate nõudmiste esitamisele, nagu näiteks ultimaatum Haabersti LOV-ile, et see peaks mehhaaniliste vahenditega tõkestama pääsu riigi- ning kõrvalasuvale eraomaniku kinnistule, siis pole nähtavasti nii peagi loota, et riigikogu suudaks käest lastud rehvinduses taas korra majja luua.
Kordaks siinkohal mõned põhitõed. Eesti on õigusriik ja ka metsaaluste risustajate süütegu tuleb menetleda seaduspõhiselt, mitte punaste komissaride kombel räusates ja ähvardades, nagu Vakra arvab.
Omavalitsus ei saa trahvida riiki, ka siis, kui see omanikuna laseb kogu oma maaüksuse rehvimägedega katta. Omavalitsus ei tohi blokeerida omaniku ligipääsu oma kinnistule isegi siis, kui selle eesmärk on kaitsta maaüksust reostajate eest.
Ja veel üks halenaljakas seik Vakra etendusest. Pärast seda, kui Delfis ilmus videoga illustreeritud lugu „Rainer Vakra lõi metsas korda majja nagu Chuck Norris“, on meie töötajate teatel prügi vedu Astangule saanud uue hoo. Teavitus on tänuväärne töö! Seekord oli siis Vakra see, kes kurikaeltele kätte näitas, kuhu on võimalik oma vanad rehvinärud poetada.
Mida on Astangu reostuse likvideerimiseks tehtud?
Astangu looduskaitsealal toimuv pole Haabersti linnaosavalitsusele uudiseks ning me oleme selle pärast rohkem mures kui Vakra. Siiski eelistame ajakirjanike ees kurja onu mängimise asemel märksa tõhusamaid meetmeid.
Linnaosa valitsus on nii „Teeme ära!“ talgupäeval kui ka muul ajal viinud Astangu riigile kuuluval maaüksusel läbi koristuspäevi. Oleme pidanud läbirääkimisi riigi keskkonnaametiga, et nad oma valduse korrastaksid ning teeksid ettepaneku, kuidas seda tulevikus vandalismi eest kaitsta. Kahjuks on meie jutt jäänud seni ühepoolseks.
Suurem edu on meid saatnud suhtlemisel riigimaa kõrval asuva kinnistu omanikuga, kes andis kindla lubaduse reostus lähemal ajal kõrvaldada. Selle kinnistu tulevik tundub helgem, sest juba aprillis algavad seal arendustööd. Aktiivsesse käibesse toodud kinnistul pole reostamine enam võimalik ning ehk mõjutab see ka kõrvalasuvat ala.
Riigi kinnistu suhtes on Haabersti linnaosavalitsusel ettepanek anda see munitsipaalomandisse, et saaksime rajada Astangule pargi- ja puhkeala, mis välistaks edaspidise piirkonna prügistamise.
Eks näe, kas plaan õnnestub. Kurb kogemus on meil Rocca al Mare Keskuse taguse metsamaaga, mille munitsipaliseerimiseks tegi Tallinna linn valitsusele ettepaneku 2015. aastal. Ka see riigi maaüksus kogub hüljatuna prügi. Meie soov oleks rajada sinna atraktiivne, peretegevusteks mõeldud park.
Linnaosavalitsus ei istu käed rüpes, vaid tegutseb selle nimel, et linnaosast kaoksid kasutusest väljas seisvad ja hooldamata alad, mis magnetiga tõmbavad ligi prügistajaid. See pole ühekordne aktsioon, vaid järjekindel töö järelevalve parandamisel, elanike teavitamisel ja rohealade planeerimisel. Kindlasti vajame tihedamat koostööd riigiga, mida uuelt valitsuselt ootame, aga ka abi seadusandjalt, sealhulgas Rainer Vakra juhitavalt riigikogu keskkonnakomisjonilt.
Kahjuks ei anna tema norrislikud aktsioonid selleks lootust, sest poliitikuna näivad talle huvi pakkuvad vaid need ettevõtmised, kus saab end pildile sättida, mitte igapäevane tüütu maadlemine seadusloomega.
Rainer Vakra kutsus inimesi 11. märtsil Astangule koristusaktsioonile. Kindlasti on tegemist kiiduväärt algatusega, ent talgulised peaksid enda käest küsima, kas ikka soovitakse osaleda ühe linnapeaks püüdleva poliitiku varakult alanud valimiskampaanias. Ehk oleks palju eesmärgipärasem teha sama tööd poliitilise kõrvalmaiguta „Teeme ära!“ talgutel.
Prügi metsa alla vedamine pole üksnes Tallinna ja lähivaldade probleem. 2015. aastal koristas Riigimetsa Majandamise Keskus enda hoole all olevatest metsadest ligi 600 tonni prügi. Läinud aastal oli kogus veelgi suurem.
Tuleb ühiselt võidelda nendega, kes tahavad muuta meie ilusa linna ja kauni maa suureks prügimäeks. Kutsun kõiki hea tahtega inimesi andma informatsiooni ümbrust reostavatest pahalastest. Tehke võimalusel reostajatest pilti, kirjutage üles autonumber ja edastage informatsioon kohalikule omavalitsusele, mupole või keskkonnainspektsioonile. Nii kaitseme elukeskkonda.
