Perevägivald on keeruline, varjatud ja ühiskonda tervikuna mõjutav probleem, mille teadvustamisel on viimasel ajal tehtud ära suur töö. Põhirõhk on suunatud füüsilisele paarivägivallale, mis on kõige nähtavam ning seega häirivam.

Vähem on tegeldud vaimse vägivallaga, mis aga tagajärgedelt võib olla sama hävitav. Sinine silm paraneb ja murtud ribi kasvab kokku, ent aastate vältel süstemaatilise vaimse vägivalla tõttu muserdatud isiksus ei pruugi saadud hingehaavadest enam kunagi taastuda.

Vaimse vägivalla ennetamise ning selle ohvrite abistamisega tuleb tegeleda senisest põhjalikumalt. Erilist tähelepanu tuleb pöörata lastele, kes muutuvad füüsilist vägivalda pealt nähes vaimse vägivalla ohvriteks.

Kas perevägivald on tõepoolest kasvuteel?

Liina Kersna emotsionaalsest artiklist võib jääda mulje, et perevägivald on Eestis kasvutrendis. Õnneks ei vasta see tõele. Paradoks seisneb selles, et tõhus teavitustöö on pannud ohvreid lähisuhtevägivallast sagedamini teatama ning registreeritud juhtumite arv on statistiliselt suurenenud. Ometi ei tähenda see, nagu oleks perevägivalda tõepoolest rohkem. Teadmine, et kodune omavoli ei pruugi jääda varjatuks, taltsutab potentsiaalseid vägivallatsejaid.

Kohaliku omavalitsuse sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatele on probleemsed pered teada. Politsei jagab meiega vajalikku teavet ja nii saame ohvreid tõhusamalt toetada. Keerulisem on siis, kui vägivalla ohver peab toimuvat perekonna siseseks probleemiks ega otsi omavalitsusest ja politseist abi.

Ohvreid võib mõista: pole ju kerge süüdistada inimest, kellega on loodud ühine pere, kasvatatud lapsi ning kelle muutumisele ikka veel loodetakse. Peresuhted on väga intiimsed ja neid ei saa kunagi käsitleda must-valgetes toonides.

Kõrvuti ränga füüsilise ja vaimse vägivallaga võib samas peres esineda ka tõelise läheduse hetki, armastust ja ühiseid unistusi. Sellega peab probleemse perega tegelemisel arvestama. Negatiivset tõrjudes ning positiivset võimendades on võimalik pere kriisist välja tuua.

Ka vägivallatseja on ohver

Kriminaalõiguse järgi on füüsilise vägivalla kasutaja kurjategija, kellele on tema teo eest nähtud ette karistus. See on õiglane. Ent perevägivalla puhul on ründaja ka ise ohver.

Laste silme all oma naist peksev mees tõstab käe iseenda vastu. Ta hävitab maailma, mille ülesehitamise nimel on kunagi pingutanud, võtab endalt võimaluse kogeda armastust, mida alateadlikult igatseb.

See on kohutav allakäiguspiraal, kuhu kodus vägivalda kasutades satutakse. Vägivalla taunimise ja vägivallatsejate karistamise kõrval tuleb rakendada rohkem preventiivseid meetmeid ja ennetavat viharavi. Nii suudame vähendada vägivalda ning hoida pered koos.

Ekslik on arvamus nagu aitaksid karmimad karistused perevägivalda tõhusamalt ära hoida. See, et alates 2015. aastast loetakse vägivallatsemine lähi- või sõltuvussuhtes raskendavaks asjaoluks ja karistus on sel juhul varasemast karmim, ei aita lähisuhtevägivalla vähenemisele kuidagi kaasa.

Pigem loob see eelduse, et vägivallaohvrid ei rutta hädaolukorras politsei poole pöörduma, sest ei soovita abikaasat või elukaaslast, olgu see siis milline tahes, pikaks ajaks trellide taha saata.

Lihtne on karmistada karistusi, keerulisem leida õige preventiivne lähenemine ja tagada meetme tõhusus. Justiitsministeerium näeb karistuste karmistamises, ja seda mitte üksnes perevägivalla puhul, võimalust õiguskuulekuse kasvatamiseks. Tegelikkus näitab vastupidist. Mida karmimaks muutuvad karistused, seda julmemaks kuriteod.

Kuidas perevägivallaga tõhusamalt võidelda?

Perevägivald ei teki tühjalt kohalt. Politseilt lahendamist nõudvate peretülide või aastaid vinduva vaimse vägivalla kasvulavaks on sotsiaalsed pinged. Tõrjutus, töötus, alkoholi- ning narkosõltuvus ja madal haridustase tõukavad vägivallatsema.

Siiski võib vägivalda esineda ka heal järjel ning edukates peredes. Siin on riskiteguriks ühe pereliikme autoritaarsus ja teise majanduslik sõltuvus, liiga kõrge enesehinnang või lahknevad vaated elule. Olenemata majanduslikust olukorrast on vägivallas lahendust otsiva stressi põhjuseks oskamatus armastust ja lähedust hoida ning hinnata.

Sotsiaalse tõrjutuse vähendamisel on suur osa kohalikul omavalitsusel ja kogukonnal. Peredes, mis on haaratud mitmekülgse huvitegevusega ning lävivad naabritega, esineb vägivalda märksa harvem. Siit tulenebki kohalike omavalitsuste ülesanne arendada enda haldusalas huvitegevust igas vanusegrupis inimestele.

Mida tugevamad on kogukonda liitvad sidemed, seda tervemad on pered. Kohalike omavalitsuste kultuurile ja spordile suunatud summad teenivad suuremat tulu, kui justiitsministeeriumi eelarvest perevägivalla eest reaalselt vangi mõistetud kinnipeetute ülalpidamine, millega ei kaasne sotsiaalset rehabilitatsiooni.

Kindlasti tuleb suurendada omavalitsuste eelarvet probleemsete peredega tegelemisel ning nende nõustamisel. Perevägivalla all kannatavatel inimestel peab olema koht, kus oma muredest rääkida ning nõu saada.

Kohalik konstaabel võib peretüli lahendada, kui see on kasvanud füüsiliseks vägivallaks, ent vägivalla, eriti vaimse vägivalla, ennetamiseks on suuremad võimalused omavalitsuse sotsiaaltöötajal.

Perevägivalla vastu võitlemiseks tuleb koostada riiklik programm, mis näeks omavalitsustele ette lisaraha ennetuse korraldamiseks ehk kvalifitseeritud kaadri palkamiseks. Vaid nii suudame probleeme ennetada ja vägivalla levikut piirata.

Perevägivald on tõsine teema, mida tuleb käsitleda asjatundlikult, põhjusi analüüsides ja lahendusi välja pakkudes. Siis on diskussioonist kasu.