Linnar Priimägi: Eestile on kombeks kaks presidenti korraga
Nii nagu igas kollektiivis võib vahet teha formaalse ja mitteformaalse juhi vahel, võib seda teha ka riigis. Lennart Mere optiline viga tuli sellest, et tema õppis täitma korraga mõlemat positsiooni: ta lõpetas niihästi ametlikult kui ka mitteametikult tunnustatud presidendina. Oli niihästi riigi- kui ka rahvapresident. Pärast seda läks lugu lahku: Arnold Rüütel esindas avalikkuse silmis rahvast tugevamalt kui riiki, Toomas Hendrik Ilves ei esinda rahvast üleüldse ja riiki üsna kahvatult.
Sügisepoolsed Eesti Vabariigi presidendi valimised on avalikkuse teadvuses juba tematiseerunud. Algatusi veel napib ning ajakirjandus püüab neist maksimaalset uudist välja pressida. Ainest tuleb puudu, võetakse viimast, iga raasuke korjatakse üles, hekseldatakse läbi. (Eks sellele mängi ka Siim Kallas: nii varakult välja tulles loodab ta, et taas galvaniseeritud laibad tema kapis on sügiseks jälle mumifitseerunud, kuivõrd ollakse tüdinud talle tülikatest küsimustest, väsinud on huvi kümme miljoni dollari pihtapaneku ning VEB-fondi tühjaksvarastamise vastu.) Aga meie põhiseaduse järgi ei ole presidendi valik üldse ajakirjanduse asi, sest ajakirjandus ei mõjuta riigis otsustajaid kuigivõrd. Ei kalluta mingid reporterid, analüütikud ega eksperdid ei poliitilisi diile riigikogus ega kokkuleppeid valijameeste vahel.
Siiski ei arva ma, et ajakirjanduslik käsikiimlus presidendivaliku teemal oleks päris kasutu. Tehes näo ja käsitledes teemat nõnda, justkui valiks presidendi Eesti rahvas, teadvustab ajakirjandus, et sisuliselt (ning imagoloogiliselt) on presidendi institutsioon meil kolmeastmeline. Eesti Vabariigi president saab esineda kolmes võimalikus auastmes või kanguskraadis. Kõige nõrgema mandaadiga on riigikogu määratud president (nagu Ilves praegu). Sisuliselt esinduslikum juba valijameeste valitu (Rüütel 2001). Aga kõige suurem autoriteet kuulub sellele, kes positsioneerub presidendiks mitte Kadriorus ega välismaal, vaid oma rahva meeles. Niisiis on meie riigis võimalik olla esiteks riigikogu-president, teiseks valimiskogu-president ja kolmandaks rahvapresident. Esimest ja kolmandat positsiooni saab ühitada (Meri 2001), samuti teist ja kolmandat (Rüütel), esimest ja teist mitte.
Uudishimu küsib: kes võiks olla too mitteametlik kolmas? "Eesti Päevalehe tellitud ja Turu-uuringute AS-i märtsis korraldatud küsitluse järgi toetab praegust välisministrit Marina Kaljuranda presidendina 31 protsenti kõigist vastajatest ja 35 protsenti valimisealistest kodanikest. Kõigi vastajate eelistustes on 15 protsendiga teisel kohal Edgar Savisaar. Siim Kallast ja Indrek Tarandit toetab presidendina võrdselt 10 protsenti, Arnold Rüütlit neli protsenti, Ene Ergmad kolm protsenti, Mart Helmet, Urmas Paeti ja Jaak Jõerüüti võrdselt kaks protsenti, Eiki Nestorit ja Tunne Kelamit võrdselt üks protsent küsitletutest" (Pealinn 29.03.2016). Aga need protsendinumbrid, ükskõik kui tiivustavad asjaosalistele, pole aamen, nad muutuvad niikuinii.
Matemaatikas tuntakse konkreetse arvu mõistet: see on arv koos mõõtühikuga. Näiteks 3 kui abstraktne arv muutub konkreetseks, kui täpsustada, misasju on kolm: kas 3 kilogrammi, 3 lehma või 3 juukselõikust? Meie ajakirjanduslik sõnapruuk kasutab mõisteid enamasti kui abstraktseid arve. Räägitakse "demokraatiast" ja "euroopalikest väärtustest", täpsustamata, missugusest või kelle demokraatiast, milliste eurooplaste väärtustest käib jutt. Abstraktse arvu analoog ongi tühi- ehk libesõnad. Sedasama pidas silmas Goethe: "Inimkond? See on abstraktne mõiste. Ikka on olnud ainult inimesed ning jäävad ainult inimesed." Ja sama tarkus hilisemast ajast: "Sotsialism nõuab, et tehtaks vahet kapitalistide demokraatia ning proletaarlaste demokraatia vahel" (Lenin artiklis "Fraaside kahjulikkusest").
Eestile ei valita ajakirjanduse abiga praegu mitte üht, vaid kaht presidenti: riigikogu-/valijameeste-presidenti ja rahvapresidenti. Kas leitakse keegi, kes suudaks need kaks instantsi ühitada? Või saame kahe presidendi riigiks?
