Linnar Priimägi eksminister Korbist ja Veidemannist: julge inimene äratab alati rohkem sümpaatiat kui kintsu kaapav konformist
Keskerakonna maksupoliitikast
Poliitökonoomid annavad mulle andeks, kui ma kasutan niisugust mõistet nagu maksukäive. See on maksuraha, mis käib valitsuse käest läbi ja jõuab tagasi maksumaksjani, rahvani. Reformierakond tahab, et maksukäive oleks võimalikult väike. Selleks kasutatakse kaht taktikat: esiteks korjataks rahvalt vähem ja teiseks pandaks kõik korjatu reservi. Keskerakond tahab suuremat maksukäivet: et võetaks rohkem ja tagasi antaks samuti rohkem. See viimane variant meeldib mulle rohkem kui Reformierakonna „koer heintel“-taktika – ise ei söö ja teistele ei anna. Universaaleksminister Jürgen Ligi iseloomustuseks kõlbab just „koer heintel“.
Riik ei ole rahandusettevõte. Riik ei pea raha teenima. Raha peab teenima rahvas. Riik peab selle raha, mille rahvas teenib ja maksudena loovutab, rahva huvides ära kulutama. Riik on MTÜ, mitte AS.
Sarapuu kaasus
Arvo Sarapuud ma mingiks korruptsiooni lohepeaks ei demoniseeri. Muidugi tegi ta vale käigu, kui otsustas oma äridest loobuda ja poliitikale pühenduda. Pidanuks hoopis loobuma poliitikast ja pühenduma ärile – nagu nüüd läkski. Ma ei väsi kordamast seda, mida ütlesin juba Jüri Ratta (eesti perekonnanime käänan mina Eesti pinnal eesti keeles) mälestusväärse AK-intervjuu puhul: kui sa lõpuks ikkagi ei pääse midagi ütlemast, siis ütle see kohe alguses välja – ja jutul lõpp. Arvo Sarapuud ma ennatlikult korruptandiks kuulutada ei oska, ma pole ajakirjanik ega allu ka peavoolumeedia sugestioonile.
Paistab, et tänapäeval taastub nõukogudeaegne mentaliteet: kui sind kahtlustatakse, siis oled sama hästi kui süüdi mõistetud. Kui kõik kahtlustatavad oleksid automaatselt süüdi, siis jalutaks vabaduses ainult prokurör Evestus. Isegi Caesari naine istuks kinni.
Korbi kaasus
Erinevatele auditooriumidele tulebki rääkida eri juttu. Muusikast kõnelete ju konservatooriumi haridusega inimestele muud kui ööklubi publikule. Juba Jeesus ütles omal rõvedal moel: sina ei pea viskama pärleid sigade ette. Või too paastupäeva küsimus, kas tuleks paastuda reedel nagu Roomas või laupäeval nagu Milanos: si fueris Romae, Romano vivito more; si fueris alibi, vivito sicut ibi. Kes idioot on välja käinud selle totaka mõtte, et kõikidele tuleb rääkida ühesugust juttu? See pole mitte aususe tunnus, see on arulageduse tunnus.
Mihhail Korb lihtsalt ei osanud seda tööd teha, milleks ta palgati – sestap tuli tast lahti saada. Ka tema ametijärglase puhul tuleks pärida: kas sa ikka oskad seda tööd, mille eest kavatsed palka võtta? Kingsepalt uurin ma ikka, kas ta oskab mu kingi parandada, aga ministrilt ei märka mitte keegi küsida, kas ta oskab oma vastutusala juhtida. Ja kummast peaksime rohkem hoolima, kas oma kingapaarist või riigist?
Veidemanni ja Korbi kaasus
Poliitik peab olema piisavalt vapper. Kui ütlesid midagi, siis seisa selle eest, mitte ära tõmba saba jalge vahele ja kuku vabandama, et mõtlesid midagi muud, väljendusid ebatäpselt, mõisteti valesti. Mis argus see olgu, Rein Veidemann? Mis argus see olgu, Mihhail Korb? Nüüd, Lutheri reformatsiooni aastapäeval tasub ehk meenutada tema kõige kuulsamat lauset Wormsi riigipäeval: „Siin ma seisan ja teisiti ei saa!“
Keda kuradit sina, Veidemann, pead veel kartma, et ei julge kindlaks jääda veendumusele "Aktuaalse kaamera" ajakirjanike ülekuulajamentaliteedis? Mida sa värised? Samad sõnad adresseerin Mihhail Korbile: oled sa mees või ei ole? Kui ütlesid, siis seisa selle eest, mitte ära hakka ajakirjanikule helistama palvega üht-teist ümber sättida.
Voldemar Panso kirjutas kord, et lavastaja peab oma teoga, oma teosega julgelt publiku ette astuma, mitte sarnanema kunstnikuga, kes pärast näituse avamist käib öö varjus oma maali praavitamas. Julge inimene äratab alati rohkem sümpaatiat kui kintsu kaapav konformist.
Vaprus läheb hinda, poliitiline korrektsus läheb moest. Seda võib tähele panna (Eesti Päevaleht 23.05.2017). Minu meelest mitte kõige hullem areng.
